Theory of broken hearts

Süda lööb niikaua kui saab, siis ta enam ei löö. Siis on kutu. Ta ei löö enam ja siis on veri silmini ja siis on öökullid sulle laulmas oodi ja siis on tegelikult mõned majad ja tänavad tühjaks jäänud, kust ei kosta enam naeru ega õpetussõnu. Ei kippu ega õppu, ei musta ega valget, aad ega beed, kuidas aga soovite. 

Südame päiksepoolne tuba on tühi, seal ei ole enam elu, lind lendas välja. Tulid asustasid ämblikud ja ussikesed. Mõnda aega. Siis kasvas mets. Ja sa oled seesama mets ja mul on tuju hea, sest siin on päris hea seenesaak. Mustikad kui kardulad ja jänesekapsaid saab hamba alla pista. 

See mets teab niimõndagi. Ma ei julge küsidagi.
Ta mühistab oma lehtedega, ta mühistab isegi minu sees. Täidab tühimiku, kus oli enne midagi täiesti teist. Mets teab - pärast kuuski tulevad kased, pärast lehtpuid okaspuud. Metsal on veel igasuguseid teadmisi.

Aga ma ei julge veel küsida. Veel ei söanda. Ta mühiseb nii, et mühiseb minus ja ta mühin on nii uudne, et saan värske õhu mürgituse. Ja ta mühiseb veel pealegi:
"Sellest mürgist hakkad sa veel elama," lehvitades tuuleiilis oma kullitiibu, vaatadates öökullisilmadega mulle otsa ja säädides mind oma okslikku embusesse kuni end samblasse kerra sean. 

Jah, need padjapüürid tulevad rohelised. Mhm. Ei saa sellest toa üldmulje liiga üheülbaline, vaata teisi seinu, vaata neid mannetuid kappe ja seda sohvat. Mis värvi see sohva üldse on? See vajaks ka uuenduskuuri!

Ärkan. Mis see oli? 
Siin ei ole padjapüüre ega sohvat. Ma olen sipelgaid täis. Ma olen kusagil kuratteabkus karuberses. Ühtegi viidet ei ole, uni tule tagasi. Mets ei räägi. 

"Sa liigud ohtlikke teid pidi. Kas sa tead, et iga asi, mida ütled, muudab sinu elu ja saatust?" paistis, et ta tahtis veel midagi ütlema hakata, kuid ma panin käe ta suu peale ja vastasin ennetavalt
"Jaa!"

"Kas sa tead?" mugises ta käetaguse häälega.

"Jaa, ma tean kõike, milleks need meeldetuletamised. Kordamine ei ole tarkuse ema. Kas sa üldse tead, mis on tarkus?" olin enda meelest vist jõle trikitaja, kuid mu hing janunes tegeliku tarkuse järele ise. Ta endaarust juba teadis, aga nagu see ikka kipub olema, on vaja oponenti. 

"Tarkus tarkus, 
igaljuhul ta pole Tartus,"
osatasid, va värsisepp. 

Sõnake siia sõnake sinna, neid ei tasu visata niisama, kui siis riimis, kui siis nii, et neid kuulataks kui prohveti kuulutust või käo kukkumist, nii, et nad ei teeks kellegile liiga, isegi kui need on maailma kõige jubedama sõnumi kandjad. 

Samm siia samm sinna. Päikeselaigud. 

Ja siis see juhtus. Need päikeselaigud. Olid äkki äikseslaigud. Suured tumepunased laigud samblasse imendumas, kutsumas kohale metsasanitare suuremat ja väiksemat masti, sulelised jätsid tulemata, - nad hoolitsesid tema maise keha eest kuninglikult. Ta oli nagu kuningakass. Tegelikult oli ta selle hetke kuningas, peakangelane. Ta oli mõne aja pärast, ah ärge küsige, on ju traumeeriv laibaga nii kaua ühes kohas viibida, minema veetud, laiali tassitud, varuosadeks, igaüks sai oma. 

Ja sa oled nüüd siinsamas kõikjal. Ma hüüan, uhuuu, Ja sa hüüad uhuuu tagasi. 
Sa ei vaidle kunagi. Aga sa ei tee värsse ka. Sa ei osata. Sa oled osam minust kui sa olid enne, ma arvan. Osav. Tähendab, mina sinust. Osa. Sain samuti sinust osa. Tükikese seda metsa siin. Süda enam ei löö. Kõiguvad tumedad puud kuidagi 

Selgus

Lili andis end täiesti jumala hoolde, andis end kätte jumalale, ütleks Lili õepoeg väike-Ants. Aga täpsustagem: Lili ei saanud päris täpselt aru, mis temaga toimub ning mis ja kuidas sündmusi tema elus juhtuma paneb. Juba mõnda aega oli ta tundnud äkki saatuse nähtamatut kätt, see polnud kindlasti mitte kapitalismi nähtamatu käsi, ta nägi veel, et tema jalad ise tatsavad kuhugi, tema suu ise kõneleb ning.... ta liigutab vastavalt mingitele automaatsetele refleksidele, mis tulevad ei tea kust ning mida ta ei oska seletada. Tähendab, lihtne oli seda keerulist nähtust seletada lihtsa lausega: Ta oli Jumala hoole all. Tema ema aga ütles, et kui Lili ise ei otsusta ega tee, teeb seda aeg. Aeg võib ta täitsa nässu keerata. Talle igasugu jamasid põhjustada. Ei tohi lasta ajal ohje haarata. Jah, võib-olla polnud see jumal vaid aeg, mõtiskles Lili, aga ausalt öeldes suurt vahet ei olnud, mis see siis teda liigutab, oluline oli see, et see toimus ja seda sai vaid teadvustada, kuid mitte sellele vastu töötada. Sellele vastu töötamine tundus vale. Ta lihtsalt kivines, tardus, ega saanud siis absoluutselt mitte midagi teha. Kuidas?

Nii sammuski ta neid radu jälle ja jälle ja kevadine rohelus võttis maad tema silmades ja jalgade all. Ta tuli koju ja ei läinud taaskord tööle. Ta ei läinud turule ega sõbranna juurde. Mõni oleks seda ka vaimuaiguseks nimetanud, tema nimetas seda vaimunõrkuseks või siis vastupidi - vaimutugevuseks. Puu kasvab ka nii, kuidas talle on ette nähtud, ei tee kõrvalekaldeid oma mõtlemise ajel. Sellel lehtival puul on palju puhtam hing. Sest ta allus mingitele võimudele, mis tema eest mõtlesid ja tegutsesid. Talle jäi ainult kritiseerimisrõõm. Ta kõndis neid radu, talle meeldis mõelda, et jumalaradu. Ja sellele mõeldes oli ta rõõmus. Mis aeg? Häh.

Ta istus jälle tugitoolis ja sõi õunakooki, vaateväljas televiisor ja Osoon. Koogitükk kukkus seelikule. Lili tegutses tuima rahulikkusega, nagu ikka, ning üritas koogitüki kleidi pealt pühkida. Õunatükike suhu, mis siin muud, ega ometi prügikasti. Õunatükike alla neelatud, ei jäänud ta seelikuga ikkagi rahule. Muster oli täiesti rikutud. See kummalise-mustriline seelik, mida ta ikka ja jälle kandis ning kui see pesumasinas seisis, oli ta enamasti vaid sukapükste väel ning keeldus koduseinte vahelt lahkuma. Juhtugu, mis juhtub.

Olgu, Lili vantsis kraanikausi manu ning asus seelikut puhastama. Rasvaplekk puha ju - Lili võttis puhastusvahendi ja asus seelikuotsa nühkima.

Juhtus aga nii, et ühel hetkel oli muster pühitud. Seelikus oli valge laik. Lili vahtis mokk lollilt töllakil valget laiku. Misasja? Kuidas see peale kõiki neid pesukordi toimuda sai. Ta kasutas õigetavalist fairit. Sooda vast võtaks värvi maha, aga mitte pesuvahend. See polnud mõni katlakivieemaldaja.

Lili oli hämmingus edasi. Kuid nüüd pidi ta kiirelt tegutsema. Ta tiris seeliku seljast. Ning märkas, et seeliku muster ei ole enam sama, mis ta kunagi oli olnud. Ta silme ees kihasid pisikesed ristid ja rombid ja pallikesed hoopis teist elu. Valge laik seelikus muutis nad millekski muuks. Mis see muu oli, ei osanud Lili jällegi seletada.

Ta traavis teise tuppa ning pani jalga vanad teksapüksid, mis tal varuvaruvaru olukorraks varutud olid. Ja siis  ta läks...

Pärandus

Ja siis saabus see päev, mil kogu see kupatus pärandati talle.
Rasmus du Pont põrnitses uskumatul ja pisut rusuval ilmel suurt musta auku, mis tema ees laius. Sammuke veel ja ta oleks oleks... ei oleks enam. Jälgis suurt musta auku ja mõtles, mis sellega peale hakata. Ega polnudki enam midagi väga hakata. Peale suurte plaanide tegemise. Aga need pidid jääma oma aega ootama. Sest terve aasta plaan oli tal juba korrektselt must-valgel ära plaanitud ning auk oli tulnud nii ootamatult, ettekuulutamata, isegi Rasmuse teadmata.

See oli pärandus ta vanematelt. Vanematelt, keda ta õieti ei tundnudki ning keda ta ei uskunud ka elavate kirjas olevat. Aga nad siiski olid. Olemas olnud – sellest andis tunnistust see suur must auk siin.

Kas auk ootab? Kas temast, tollest laiuvast august, saab aasta jooksul mingit kasu või asja? Rasmus ei jõudnud silmagi pilgutada kui tema kõrval seisev pässakas meesterahvas häälitses, nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud. Tolmukübe kratsis ta bronhhi, nagu hiljem selgus.

„Nonii, mine nüüd koju,“ ütles see notar, lai kassinaeratus näol. Tal olid hallid turris juuksekarvad ning Rasmusele tundus, et ka ta kõrvade peal kasvas üht-teist. Tülgastav – sellises ametis härra peaks ju ometi tundma enese eest hoolitsemise kunste – see peaks olema elementaarne. Aga iva oli notari jutu sees olemas, tema karvastikust hoolimata. Ja seda Rasmus kuulas. Ja Rasmus läkski.

Astus auku. Ja jäi sinna pikkadeks aastateks.

sünnismaine / poolik aga tore

ta sündis maal, aga kolis juba esimesse klassi minekuks linna.
vähe sellest, et ta puhta lehena siia ilma tulnud oli, oli ta ka väga sünnis ja siivas.
niisiis. patseeris päikeseprillid peas ja kuulas midagi grungelikku, peas olid tal ka rasvased kartulikoorevärvi juuksetorakad, mis neidude meelest seksikad või siis hoopis eemaletõukavad. ta kõndis. kõndis. komistas kellegi minipeni otsa, see niutsatas, kuid sünnismaise teekond ei piirdunud selle vahejuhtumiga. ta kõnis, jälgis end kaubamjade ja büroohoonete peegelpindadelt... kõndis. kuni jõudis kohale.

kuni jõudis turule.
kus kaubitses kapsastega.

ta vaatas tulevikku kapsasdte pealt. mitte sünnnismaine grungevend vaid tema vanaisa heldur.
vaatas tulevikku. ennustas igale kapsa ostjale tema järgnevate ajaühikute üldist kulgu.
siit tuleb beebi.
siit tuleb jalgrattaõnnetus.
siit tuleb...karl puuakse tema enda salliga üles!!!

vanaisa ja pojapoeg vaatasid üksteisele üllatunud nägudega otsa.

mismõttes?

kapsa pealt oli see väga selgesti välja loetav!

karl hakkas oma tumelilla-rohelise-pruuni triibulist üsna kohmakalt kootud pikka salliotsa murelikult näppima.

huvitav millal see poomisakt toimub?? mõtiskles karl

ligi astus ta kaksikvend robin.

mis toimub? võtaks ühe kapsa ka muidu.

kõva kapsamüük ja ennustamine! vastas vanaisa ning ulatas pojapojale ühe rohelisema kapsa sülle. ta ninast paistsid hallid karvad. õnneks polnud ta neid geneetiliselt oma pojapoegadele pärandanud. talvel, muidu oli läbi jäätunud karvastiku lausa põrgu hingata!

tuleviku teadmise mõjuvõim oli nii suur, et noormees otsustas salli kaksikvennale kaela riputada. robin oli alguses vastu, kuna ta polnud eriline salli-inimene ning väljas polnud ka oluliselt külm. ebamugav ju millegiga, mis niisama mõttetult ja koledalt sul kaelas tolkneb, ringi käia. aga venna viisakusžest tuli vastu võtta. ta naeratas.

ma lähen nüüd tööle.

oomipoes töötas tema. terve suguvõsa oli müügimeeste poolest rikas.

Kõrvaarstil

Mitu silma on?
Täringud mööda lauda laiali paisatud, aga ei ühtegi silma. Ei kuusi, viisi, nelju, kolmesid, kahtesid ega ühtesid.
kõik silmad kinni. Sest kes vana asja meelde tuletab...
Lala elas hetkes, sest nii oli lihtsam.

Võid silmad avada.
Võid silmad avada!

Ta hoidis kramplikult signaalipuldist kinni.

Tule välja.

Ta ukerdas püsti ning tuli välja.

Valges kitlis tuhmi hääle ja suurte pillidega naisterahvas printis midagi päikesepleekinud plastmassorpusega seadeldisest välja.

Näed, see siis on sinu kuulmistest. Väga hea, ei midagi ei läinud mööda. Kuulsid isegi neid kõige vaiksemad helid ära. Võta see ja mine nüüd.

Valve ja Neitsi-Maja

Vastasmaja välisukse klaasovaalist kumas valgus. „Paitab, et seal siiski leidub elu!“

Nagu binokkel teravnes tema silm vastavale kaugele objektile, püüdes tabada iga vaateväljas olevat detaili. Naabrivalve.

Tundideks jäi ta seda imet jälgima. Öötundideks. Oleks vaid tegu olnud töötundidega, oleks ta võib-olla lisapalka saanud, pühapäeva õhtu ja puha, peale pikka päeva, staaži on tal ka.

See siin oli vaid üks väike hobi, millega Valve tegeles. Ei tea, kas hobigi. Vahel ju rändab pilk aknast välja; romantiline kauguseihalus aga on sunnitud lõppema üle tee asuva kollase vastrenoveeritud korterelamuga, milles keegi ei ela, sest selle korterid on oma muinsuskaitstuse pärast kallimad kui harilik sedasorti vara. Või mine sa tea, miks vahel harva keegi sinna klavereid ja kappe veab, aga  mõne kuu pärast needsamad klaverid ja kapid tagasi veoauto kasti laaditud saavad. Ja maja jääb sama säravkollaseks ja puutumatuks, jälle pimedaks.

Selles kollases majas näis nüüd toimuvat mingi ebatavaline ja (äkki ka ebamaine?) elutegevus. Ebatavaline esialgu vaid säärane nähtus: Kõik aknad olid tontlikult pimedad ja vaid ovaalis põles ere valgus. Läbi klaasi paitis vististi mingi lahtine juhe või enam-vähem sirge seina relieefi äär. Või mis see täpselt oli? Valvel polnud binoklit ega luupi, ainult lugemisprillid, mis käesoleval hetkel ebaotstarbekad. 

„Siin on midagi...,“ Valve ei mõistnud, kas ta oli seda justäsja endale öelnud või häälitses miski tema sees, mõte või selline. Ta jäi järgmisi juhtumisi ootama.

Oodates tikkusid Valvele peale mõttekeerud mõningastest päevastest tegemistest-tegematajätmistest ning kangastusid ka mõned varasemad episoodid, kõik üksteisega õrnalt otsapidi seotud. 

Kirkalt turgatas talle üks situatsioon, õigemini kurjakuulutava kõminaga ütlemine teetassitagant: „Kardan, et võin millalgi seniilsusele kalduda.“ Tookord kajakad kõõksusid majade otsas ja kohal ning sombune sügisilm hakkas hämarduma. Ta oli siis hämmeldunud ja hetkeks kartis omaenda varjugi, sest pimeduses moondub kõik. Mispuhul selline kõhedusetunne? Ahjaa, elekter kadus päevaks-kaheks ning mõned puud olid juurtega maast lahti kistud. Need kuused, need kuninglikud kuused! Valve silmitses mälupilti peas, kus kenast pargiäärsest oli järel vaid kuuskede ja kõrgepingeliinide rägastik. Kõneldi, et sinna alla oli jäänud üks mees. Mehe nime Valve ei mäletanud, kuid oli teda varem tihti siinkandis kõndimas näinud. Ka selle maja ees. Ja selle maja sees. Ja enda juures teed joomas oli Valve seda meest näinud. Vähe sõnu, palju teed, tass tassi järel. Mees kiitis samovari. Siis ühel momendil, üle samovari langes tume vari nagu Valve enda matuseloor, see kena, laenuks võetud ja mitte kunagi tagastatud. Need hirmsad massiivsed linnud. Nad olid hullunud ja otsisid valgust või midagi. Pimedus laskus linna kohale. Nüüd ainult vastasmaja ukseovaalist immitses valgust nagu ühe silmaga öökullist. Öötunnid möödusid Valve märkamata.

Valve sirutas end. Kell näitas hommikust kaheksat ja mõnda minutit, millest andis märku ka ere päevavalgus ja – ukseovaali pimedus! Sealt oldi lahkutud. „Miks ma politseisse ei helistanud,“ sügas Valve poolpettunult kukalt ja avastas, et tal tuleb mitu juuksekarva peast ära. Aeg taimi kasta!

Minni ja merineitsi ja Lambapää

Tegemist on rannaga. Tuulise rannaga, kus põhjatuul uhub suuri soolaseid ja vahutavaid laineid liiva peale.
Peni jookseb, kappab mööda rannikut nagu valge ratsu. Talle järele jõuda on raske. Isegi pilguga.
„Lambapää, tule tagasi!“
Aga ta ei tule.
Siis on õhupallid. Sünnipäevased ja roosad. Ja koeral on mingi totter torbik peas.

Minni tuli siia tegelikult merineitsit tabama. Lambapää peaks nuuskima välja tema täpsed koordinaadid.

Hambahaldjas oli näidanud teed. Oli koukinud Minnilt silmahamba ning juhtinud selle abil tüdruku siia randa. Minnil polnud palju maad kõndida – ta oli üks nendest merele eriti lähedale ehitatud majade elanikest. Sõna uputus oli talle vägagi (ebameeldivalt) selge, kuigi ta polnud kuigi palju veel oma elus näinud.

Lambapää jooksis. Kappas edasi oma väledatel saledatel bokserikäppadel, ila nelja ilmakaarde paiskumas, tobe torbik aga endiselt tugevasti pea külge klammerdund.
Kuigi ta kõndis maaKERAL, oli tal äärmiselt hea meel selle üle, et tajus seda kindla ja horisontaalse jalgealusena. Küll on vahva, et gravitatsioon ja igasugused rõhusambad teda siin turvaliselt kinni hoiavad... isegi talumatu kergus. võib öelda.

Merineitsi.

Tema merineitsi on sedasorti sireen, kes alarmeerib ainult, kui midagi hullu ja jubedat või siis midagi erakorralist tulemas.

Niisiis.
Minni kõndis üle kivide ja randa uhutud nodi, pärlite ja linnuluude suurte kivirahnude juurde. Kivi taga see tavaliselt oli, nende kohtumispaik. Minni astus hoolikalt üle pisemate kivide ning ületas ettevaatlikult suuremaid, turnis ja transportis end ruutmeetrise läbimõõduga basseini, mis moodustunud kividest ja nende vahele hulpima jäänud veest.
Seal ta nüüd seisis.

Asi oli nimelt selles, et Minni oli tundnud alarmi. See ei andnud tüdrukule rahu. Ta pidi merineitsi käest aru pärima. Ja nüüd muutus sireen talumatult valjuks. Minni pidi kõrvad lausa peopesadega katma. Vahepeal ta katsetas sõrmeotsega kõrvatroppe teha, kuid peopesade meetod oli vist efektiivsem. Kas ikka oli?

See alarm, see helises tema rinnas hoopiski. Vot. Kas Minni hakkab hulluks minema?  Pidi ta rinnust haarama? Kas hakkab ta oma kumisevaid hääli kord luulesse sättima? Ei. Minni ei mõelnud muidugi selliste jaburuste peale. Ta teadis, et ennast tuleb uskuda ja sisemise hääle järgi talitada., nagu  esoteerikust vanaema kord rääkinud. Omaenda närvid – impulsid rakuretseptoritest aju vastuvõtjakeskuseni – peab uskuma! Keha ju räägib sinuga. Minnil oli hea meel, et ta keha elas oma elu ning teavitas oma tegemistest-tundmustest ka tüdrukut. Kes ta üldse oli? Mis ta oli? Mitmeks ta ennast jagada sai?

Nüüd tuligi mängu merieitsi.

Minni sai teate.

„Olgu siis,“
ta väristas oma pisikesi õlgu eelseisva ülesande ees ja hingas sügavalt sisse-välja, lastes diafragmal täituda hapnikuga, mis kohekohe asus päikesekiiri sünteesima. See polnud mingi digimuutumine. See on võim, mis on igal inimesel, kui ta ainult õigeid tehnikaid teaks.
Seejärel, põlveõndlateni vetikasäbruses vees, nööpis Minni lahti oma lillelise pluusi. Ta viskas selle kiviotsa. Järgmisena astus ta välja oma aluspükstest nagu ussike vanast kestast. Püksidki leidsid koha rahnul.

Jah, oli aeg uueneda ka temal, Minnil, inimlapsel, keda ootasid ees suuremad muutused.
Kuid praegu oli tähtsam muutus see, mis pidi järgnema. Nüüd.

Tüdruk ukerdas ühe suurema kivilataka peale. Asetas jalalabad valgele linnusitale ning korjas sealt üles ühe pisikese tiivasule. Selle kinnitas ta oma punupatsi. Ta teadis, et terve loodus on tema poolt. Kui ta seda muidugi ise soovib ja kui ta loodust peale seda ei täna, vaid on sellele ise kasulik kuidagi. Merineitsi oli talle selgesõnaliselt õpetanud, et ärgu Minni kunagi öelgu loodusele aitäh. See on formaalsus. Tänutundest võivat Minni vahel ise loodusele abiks olla.
See selleks.

Tüdruk võttis hoogu ning tegi oma ea kohta üpris vilunud hüppe merre. Üpris tundmatus kohas, usaldades vaid merineitsit, jättes oma õrnukese elu rippuma merineitsi tahte najale.
Korraks leidis ta ennast lainete alt, kus kõik oli rahulik. Ogalikud ja muud pisikesed veeloomad liuglesid temaga ühes rütmis. Aga kuna Minnil siiski olid hingamiselunditeks kopsud, pidi ta mõne aja pärast sellest rohelisest ja silmikipitama panevast miljööst lahkuma.

Ta peanupp ilmus pinnale.
Ta ujus! Ta ujus!
Näete, ta ujub!

Linnusulg triivis omaette Minnist veidi eemal. Sulg oli oma töö teinud.
Minni teadis nüüd, mida merineitsi talle öelnud oli. See oskus, mille ta parajasti omandas (teistkordselt ilmselt, sest ema rääkinud, et beebina oskas Minni ujuda nagu vana kala), võis kasulikuks osutuda ühel või teisel ajal kunagi hiljem.

Ühel hetkel oma lõputu rõõmu keskel, kui ta enam ei teadnudki, mida selle suure rõõmuga peale hakata, rõõmu üledoosist või nii, haarasid Minnist kinni kellegi hambad. Ja kellegi käpad.

Lambapää.

Ja mitte ainult. Ilmselt oli ka ema kuulnud sireenide häält. Ta sumpas jõuliselt läbi lainete nagu jäälõhkuja ning meeleheitliku näoga  nagu barrikaaditel ja haaras tütre kõrgele oma sülle. Lambapää häälitses koerale iseäralikult. Ema häälitses murelikule vanemale iseäralikult.

Iga rõõm peab ükskord otsa saama, teadis Minni ja kilkas ja rõkkas enne maismaale jõudmist.

(teiste) elud

Keegi laulis köögis. Helena. Hakkis porgandeid . Porru. Kurgid. Kartulid. Ühepajatoit aurutatult. Tervislik võimidagisellist. (Veenid jäid vahele)
Inger läks ja hüppas aknast alla. Kassitapp versus enesetapp.

„Jah tema on meil selline, et teistele kallale ei kipu, aga endale kipub küll.“
Leena vahtis teiste tüdrukute jalgasid. Mhm. Tal olid samasugused, ainult et kõverad. Paha lugu.
Määäääääädsik.
Hullumajas algas uus päev.

magnettormid ja Tormi

kui ma laman siin.
siis on lagi valge ja taevas kaugel.
ja laes on ämbik.

Tegelikult ta seisis parasjagu köögis akna juures, määris omale võid leiva peale ning ei pannud tähelegi, millise sabina ja krabinaga vihma sadas.

"Välisuks kinni!" karjus vanaisa teisest toast. Ta ei viitsinud ennast eriti ratastooliga esikusse veeretada.

Poiss läks pani ukse kinni.

Enne seda nägi ta, mis ilm väljas teeb. terve aed, eriti tikripõõsad ning aiaäärsemad õunapuuoksad olid pesu täis - aluspükse, sokke ning mõningaid triiksärke. tuul oli teinud nendega oma töö ja lennutanud, kuhu iganes vajalikuks pidanud.

Ta kõndis võileivaga mööda märga muru ja asus pesu korjama.

Sajandi torm oli nende majast ja linnast üle käinud. Tormi ei teadnudki kohe. Ta oli istunud oma toas ja heal juhul võileiba teinud.

Järgmisel päeval oli kuulda juhtumeid, kuidas tuul kellegi majal katuse ära viinud ja kellel aiateibad hunnikus.

Tormi teadis vaid üht - vanaisa ütles, et tal selg valutab. Valutab niimoodi imelikult, nagu oleksid magnettormid jälle lahti. Magnettormid, need on negatiivsed asjad üldiselt.

Ja nii siis juhtuski, et kui poiss teisel pool tänavat vana klassiõde nägi ning temakese poole marssima hakkas, sai ta vasakult tulevalt autolt sellise löögi, et ta üle masina kapoti lendas, seal ehmunud noore daami karjatust aimas ning siis nõnda vastu maad potsatas, et nüüd siis. Nüüd lamas ta siin haiglas. Vahtis lage, sest muudes asendites oli veidike valuline olla.

Klassiõde tuli teda šokolaadi ja mõne oma lemmikbändi muusikaga vaatama. Tüdrukule tundus, et poiss on armas. Poisile tundus, et nüüd saab neid ratastel isikuid ühes majas olema kaks. Ta kujutas ette, mismoodi ta avalikus käimlas invaliidide vetsus ukerdab ning kuidas klassiõde on äärmiselt tüdinenud noorhärra alakeha halvatud olukorrast.

Kui ta veel nälga tundma peaks ja vanur oleks, siis oleks täisvärk, mõtles Tormi.

"Selleks ajaks on magnettormid läbi!" ütles vanaisa unenäos.

"Ma leidsin su sokid teisel pool autoteed!" ütles klassiõde unenäos.

sünnipäevakinkidest parim

„Prille ei ole enam,“ teatab vanaema, silmaoperatsioonilt saabunud, värske nagu õunake.

Nad seisavad ikka veel koridoris, nelgid peeglilauakesele toetatud, välisjalanõud veel jalas. Sõbrannade seas leiab aset mastaapsem üllatusmoment. Vaikus ning üksteisele tähendusrikaste pilkude saatmine kestab ehk minuti.

„Sa saatan, ma just ostsin sulle novaluxist ühed prillid. Kena disain, mis sa ütled. Nüüd pean kellegile teisele kinkima.“
„Ja mina tõin prillitoosi! Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe...“
„Ja mina spetsiaalse rätikukese, millega prilliklaase pühkida saab!“
Vanamutid on ilmselgelt nõutud ja löödud.
„Teadsin kohe, et oleks pidanud salli kinkima,“ turtsatab tagant välisukse juurest Jüta.
„Kuule, teinekord niimoodi koopereeruda ikka ei saa!“ ning vanurite vahel algab üksteise siunamine ja käre arutelu...
„Vanaema!“ märkamatult on tuppa siginenud üks Maili arvukatest lapselastest, kes talle ka kohe sülle jookseb. Kallistus, hingemattev kaisutus. „ Niii vahva, et sa nüüd paremini näed!“

nõu metspart today

tuba on valge. tuba on punane. tuba on sinu lemmikvärvi.
must? ma ei näe aknaid. nemad ka mitte. üks neist on selles kindel, teine mitte.
kaks kuju istuvad toas, üks istub, silmad peopesadega kaetud, teine seisab tema taga, käed istuja õlgadel. nende näod on pööratud kuhugi, kust peaks midagi paistma. ma ei tea, mis sealt paistab. sina tead? ei usu.

Trudi: näedsa siis!
Bandöö hüüdnimega böö: ei näe ma midagi.
T: muidugi ei näe, sul on käed ees.
B(paratamatut tõika konstateerides): mul on käed ees.
T: võta käed eest ja sa näed.
B: (otsustavalt)ma ei võta käsi eest.
T: (veel otsustavamalt)me võtame need käed maha!
B: ei võta.
T: sa ei näe ju.
B: kas sina näed?
T: muidugi ma näen.
B: miks sa arvad, et ma tahan ka näha?
T: kõik tahavad
törts vaikust.
B: kas mul on midagi näha, kui ma käed eest võtan?

Trudi vaatab ringi. seinad. ta paneb käed silmade ette. võtab need eest ja vaatab uuesti ringi. ega vist nagu ei ole eriti või noh, ei tundu sedasi väga.

T(hoopis teise ja igapäevasema kõnepruugiga): kuule, prillipoes on allahindlus!
B: (üsna entusjastlikult tõuseb püsti, käed jätkuvalt silmade ees) ohh lahe. ma tahaks neid nohiku omasid. seksikad!
T: sul pole neid vaja ju. sa ei näe niikuinii. sa ei vaata, sa ei...
B: kuulsid, mis ma ütlesin, need on seksikad!
T: keegi ei näe su silmigi ju!
B: ma teanseda isegi...
T(mõtleb valjult): ta ei näe, ta ei tea midagi ju. ta elab nagu...
B: okei, mõtlesin, et võtan käed silmade eest ära, aga kas sa ei saaks siduda oma salli mu silmade ette?
T: ee, muidugi saaan! aga kuhu sa need prillid paned?
B: pähe.
T: ee...
B: salli peale.
T:sa tõesti ei taha näha? pimeduses istuda on suht jama ju.
B: parem kui nii, et valgus otse silma paistab
T: silmad harjuvad
B: kui pole harjunud, võivad tekkida taandumatud vigastused, väga sügavad haavad, et sa ei hakkagi kunagi enam nägema. ja enam ei taha kah. pimedus tundub silmadele talutavam.
T: kust sa seda võtad?
B vaikib. tundub, et see on põhjus, miks ta kangesti salli silmade peale tahab.
B: ma tean, siin toas pole aknaidki, kust välja vaadata. ust ka pole. erilist vahet pole, kas sa näed midagi või ei mitte.
T: ma tean, et siia tuleb aken, siia tuleb uks. siin pidi olema kunagi uks, kuidas me muidu sisse saime?
B: oeh...nojah. ma ei tea ja ükskõik. kuule, ma lähen lõunat sööma, tuled ka?
T: mis lõunaks on?
B: lihapallid ja kartulipuder vist.
T: ebatervislik. me peaksime porgandeid närima
B: milleks? põhiline on enda heaolu ju? mulle lihapallid maitsevad!
T: mulle maitseb porgand.
B: sa oled koguaeg selline rebel olnud. aga kuhu see sind viinud on? ütleks nii, et mitte kuhugi.
T: vähemalt vähemalt...
B: vähemalt mis?
T: vähemalt ma tean, kuidas õigesti elada.
B: tead sa jah! keegi ei tea. kust sa üldse võtad, et siia ruumi ükskord aknad ehitatakse.

T vaatab sünge näoga Bööd, nagu pandaks kindlamast kindlam asi nüüd kahtluse alla.

B (ei tee väljagi):tule lähme nüüd minema. lähme sööma ja sigima. uus porri näitus ka väljas ja puha.
T: kui sa salli silmadelt võtaksid siis sa teaksid et siia tulevad aknad, siia tuleb uks ja me võtame rannarõivad, mille õmmelnud väike neegripoiss ja me lähme ujuma ja püüame kala ja ja ja ostame jäätist ja päevitame ja vaatame, kuidas päike loojub pärast.
B: minu meelest pole mingit vahet, kas ma olen pime või mitte. kõik maitseb ikka sama moodi.
T: oh sind õgardit.
B: oh sind unistajat. jookse veel peaga vastu seina, siis saad aru, et siia ei tule mitte miskit. ei aknaid uksi ega ka muud sisustust.
T: tellisin e-bayst ksülofoni. kuradi kallis oli aga vähemalt midagi ilusat.
B: oeh. kas on maailmas midagi ebapraktilisemat sellest?
T: eksistents?
B: oeh, ma ei viitsi sind perse ka saata sellise jutu eest.
T: loll.
B: loll.
välja ilmub ksülofon. Trudi eemaldab oma,võtab pulgad asub heliredeleid tinistama.
B: (naeratab) ilus!

Hotell Merikurat

Kõndis kõndis kõndis kena neiu valgete kingadega rõdul rahutult ringi. Isegi tahumatult, võiks öelda. Soe suvetuul ei puhunud ta juukseid laiali, sest tal olid need tihkelt krunnis. Hõbedane meri taustal mõjus pühapaistena ta ümber.
Üks kivike terrassi puitpinnal jäi ta teele ette . Naine andis sellele varbaga kenakese löögi ning see libises kaugusse.

„Ma avaldan sulle saladuse.“
„Jah?“ kummardusin mehe juurde ning kogu see, mida dekoltee enne katnud oli, paljastus. Meil pole saladusi. Peab olema.

Uksumatu, aga tõesti olime üksteisele rääkinud nii palju üksteisest igasugust, et meil oli teineteisest pigem ideoloogiline ja üsna abstraktne pilt – nõnda, et iseloom varjutas välimuse. Kuigi ega ka välimusel midagi viga polnud. Üldse mitte.
Lokid. Sasisin neid ja südamesoojus jäi mu kätte kinni. Või meresool, mis viimasest ujumaskäimisest keha katmas.

Saladus.
Mingit saladust ei olnud ju meie vahel.
Ei? Eiei.

Tütarlaps taamal tammus jätkuvalt ringi, otsides lohutust randa laskuvatest lainetest. Tema murdmaasuusatajast abikaasa ujus oma pojaga pühapaistes ning neist olid näha vaid kaks tumedat peanuppu.

Mereroosid laulisid tuulega kaasa igasugu viise. Neid samu, mis raadio ette mängis. ma ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu.

„Kallis, meie vahel ei ole ju saladusi.“ Mu nägu oli tavaline, võib-olla veidi koketeeriva ilmega. Teadsin, et mõned asjad jäävad ütlemata nende brutaalsuse ja taktituse pärast. Need jäävad sinna taha kinni. Kuigi ääriveeri üht-teist on ju päevavalgele tulnud ning see on alateadvust märkimisväärselt mõjutanud. aga see ongi see saladus, mida ei või üksteisele rääkida. sest ei oska.

„Kas sa kuuled kuidas kibuvits laulab?“

Vaatasin selja taha ja märkasin valges kleidis ja valgete kingakestega neidu terrassi käsipuule toetumas. Seljaga meie poole. Sädelev meri võttis endasse tema piirjooned. Võib-olla tingis selle ka mu lühinägelikkus.

„Kibuvits,“ ütles kallis.
Pöörasin silmad võõrastelt tuharatelt roosade rooside poole. Need olid muidugi kaunid. Milline taim pole ilus, kui ta õitseb? Olgu, aloe ciliaris ja hirss ja...

„Ma ei kingi sulle tänasest alates enam ühtegi lille, sest sa märkad teisi asju.“
Vaatasin talle veidi üllatunult otsa.
Ta rüüpas elegatse liigutusega musta kohvi ja vaatas mind muiates.
„Muidugi märkasid sa ka kõigepealt seda daami seal!“ kaitsesin end.
„no kuule,“ ütles ta pilk.
„Meie vahele ei saa keegi tulla. Võib-olla MIDAGI saab.“

Kogu see teadmine üksteisest, teadmiste kogum, sai küllaltki.
Sai tulla ka šampus me vahele lauale. See valati isegi klaasidesse välja. Kihisev, kihistav, kaval.

*
See sai olla ka suur rändrahn, mis rändas. Just meie vahele. Romatika on midagi, mida peab häbenema. Kivi taha peitma. Siin.
Ja ma tegin pähe näo, nagu ma poleks õnnelik, sest rõõmustada oli piinlik. Kahelda – see oli heakskiidetud hoiak. Kahtlesin. Sest kes tahaks olla ärakasutatav lihtinimene? Suur kivimürakas, mille tagant ma loomulikult kallimat ei näinud, istus seal ja targutas midagi olemise kultuurist.

Kelner, mittemidagi ütleva näoga noor meesterahvas, tuli mürina peale kohale ja noomis(minu üllatuseks): „ meil ei ole siin sobilik oma pagasiga viibida, kui selle kaal ületab külastaja kehakaalu.“
Pöördusin kelneri poole: „see pole minu.“
Teispoolt kivi kostus tuhm hääl, et see pole ka tema oma.
„See pole ka Kallise oma“, ütlesin edasi.
„Preili Kallipea, kelle oma see siis on?“ küsis kelner juba kärsituks muutudes. Info hotellis levib uskumatu kiirusega. Halb tuju ning humooritus samuti, lisaks keskpäevane loidumus.

Vaatasin sädelevasse merre. Selle ees ei seisnud ühtegi valgesse riietatud neidu.
„Ta lahkus just.“

Kelner lubas hiljem tagasi tulla, et ehk on rahnu omanik selgunud ning kivimürakas ära viidud. Kuid kes siis emakese looduse vara ikka liigutab kui see ise ei liigu.
Istusin seal. kivi niisamuti. vist.

Vaatasin nüüd ikkagi otsivalt terrassil ringi, ehk on murdmasuusataja naine veel silmapiiril. Aga ei olnud.

Ja siis, mingi nipiga oli rahn kadunud.
„Kallis?“
Ta vaatas mind veidi kortsus kulmude alt, see polnud kuri vaatamine, ma teadsin.
„Palusin rändrahnul minema rännata!“
Kulmude ja silmade ja nina alla ilmus naeratus“kordaläinud“.
Naeratasin vastu.