Hotell Merikurat

Kõndis kõndis kõndis kena neiu valgete kingadega rõdul rahutult ringi. Isegi tahumatult, võiks öelda. Soe suvetuul ei puhunud ta juukseid laiali, sest tal olid need tihkelt krunnis. Hõbedane meri taustal mõjus pühapaistena ta ümber.
Üks kivike terrassi puitpinnal jäi ta teele ette . Naine andis sellele varbaga kenakese löögi ning see libises kaugusse.

„Ma avaldan sulle saladuse.“
„Jah?“ kummardusin mehe juurde ning kogu see, mida dekoltee enne katnud oli, paljastus. Meil pole saladusi. Peab olema.

Uksumatu, aga tõesti olime üksteisele rääkinud nii palju üksteisest igasugust, et meil oli teineteisest pigem ideoloogiline ja üsna abstraktne pilt – nõnda, et iseloom varjutas välimuse. Kuigi ega ka välimusel midagi viga polnud. Üldse mitte.
Lokid. Sasisin neid ja südamesoojus jäi mu kätte kinni. Või meresool, mis viimasest ujumaskäimisest keha katmas.

Saladus.
Mingit saladust ei olnud ju meie vahel.
Ei? Eiei.

Tütarlaps taamal tammus jätkuvalt ringi, otsides lohutust randa laskuvatest lainetest. Tema murdmaasuusatajast abikaasa ujus oma pojaga pühapaistes ning neist olid näha vaid kaks tumedat peanuppu.

Mereroosid laulisid tuulega kaasa igasugu viise. Neid samu, mis raadio ette mängis. ma ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu.

„Kallis, meie vahel ei ole ju saladusi.“ Mu nägu oli tavaline, võib-olla veidi koketeeriva ilmega. Teadsin, et mõned asjad jäävad ütlemata nende brutaalsuse ja taktituse pärast. Need jäävad sinna taha kinni. Kuigi ääriveeri üht-teist on ju päevavalgele tulnud ning see on alateadvust märkimisväärselt mõjutanud. aga see ongi see saladus, mida ei või üksteisele rääkida. sest ei oska.

„Kas sa kuuled kuidas kibuvits laulab?“

Vaatasin selja taha ja märkasin valges kleidis ja valgete kingakestega neidu terrassi käsipuule toetumas. Seljaga meie poole. Sädelev meri võttis endasse tema piirjooned. Võib-olla tingis selle ka mu lühinägelikkus.

„Kibuvits,“ ütles kallis.
Pöörasin silmad võõrastelt tuharatelt roosade rooside poole. Need olid muidugi kaunid. Milline taim pole ilus, kui ta õitseb? Olgu, aloe ciliaris ja hirss ja...

„Ma ei kingi sulle tänasest alates enam ühtegi lille, sest sa märkad teisi asju.“
Vaatasin talle veidi üllatunult otsa.
Ta rüüpas elegatse liigutusega musta kohvi ja vaatas mind muiates.
„Muidugi märkasid sa ka kõigepealt seda daami seal!“ kaitsesin end.
„no kuule,“ ütles ta pilk.
„Meie vahele ei saa keegi tulla. Võib-olla MIDAGI saab.“

Kogu see teadmine üksteisest, teadmiste kogum, sai küllaltki.
Sai tulla ka šampus me vahele lauale. See valati isegi klaasidesse välja. Kihisev, kihistav, kaval.

*
See sai olla ka suur rändrahn, mis rändas. Just meie vahele. Romatika on midagi, mida peab häbenema. Kivi taha peitma. Siin.
Ja ma tegin pähe näo, nagu ma poleks õnnelik, sest rõõmustada oli piinlik. Kahelda – see oli heakskiidetud hoiak. Kahtlesin. Sest kes tahaks olla ärakasutatav lihtinimene? Suur kivimürakas, mille tagant ma loomulikult kallimat ei näinud, istus seal ja targutas midagi olemise kultuurist.

Kelner, mittemidagi ütleva näoga noor meesterahvas, tuli mürina peale kohale ja noomis(minu üllatuseks): „ meil ei ole siin sobilik oma pagasiga viibida, kui selle kaal ületab külastaja kehakaalu.“
Pöördusin kelneri poole: „see pole minu.“
Teispoolt kivi kostus tuhm hääl, et see pole ka tema oma.
„See pole ka Kallise oma“, ütlesin edasi.
„Preili Kallipea, kelle oma see siis on?“ küsis kelner juba kärsituks muutudes. Info hotellis levib uskumatu kiirusega. Halb tuju ning humooritus samuti, lisaks keskpäevane loidumus.

Vaatasin sädelevasse merre. Selle ees ei seisnud ühtegi valgesse riietatud neidu.
„Ta lahkus just.“

Kelner lubas hiljem tagasi tulla, et ehk on rahnu omanik selgunud ning kivimürakas ära viidud. Kuid kes siis emakese looduse vara ikka liigutab kui see ise ei liigu.
Istusin seal. kivi niisamuti. vist.

Vaatasin nüüd ikkagi otsivalt terrassil ringi, ehk on murdmasuusataja naine veel silmapiiril. Aga ei olnud.

Ja siis, mingi nipiga oli rahn kadunud.
„Kallis?“
Ta vaatas mind veidi kortsus kulmude alt, see polnud kuri vaatamine, ma teadsin.
„Palusin rändrahnul minema rännata!“
Kulmude ja silmade ja nina alla ilmus naeratus“kordaläinud“.
Naeratasin vastu.