Valve ja Neitsi-Maja

Vastasmaja välisukse klaasovaalist kumas valgus. „Paitab, et seal siiski leidub elu!“

Nagu binokkel teravnes tema silm vastavale kaugele objektile, püüdes tabada iga vaateväljas olevat detaili. Naabrivalve.

Tundideks jäi ta seda imet jälgima. Öötundideks. Oleks vaid tegu olnud töötundidega, oleks ta võib-olla lisapalka saanud, pühapäeva õhtu ja puha, peale pikka päeva, staaži on tal ka.

See siin oli vaid üks väike hobi, millega Valve tegeles. Ei tea, kas hobigi. Vahel ju rändab pilk aknast välja; romantiline kauguseihalus aga on sunnitud lõppema üle tee asuva kollase vastrenoveeritud korterelamuga, milles keegi ei ela, sest selle korterid on oma muinsuskaitstuse pärast kallimad kui harilik sedasorti vara. Või mine sa tea, miks vahel harva keegi sinna klavereid ja kappe veab, aga  mõne kuu pärast needsamad klaverid ja kapid tagasi veoauto kasti laaditud saavad. Ja maja jääb sama säravkollaseks ja puutumatuks, jälle pimedaks.

Selles kollases majas näis nüüd toimuvat mingi ebatavaline ja (äkki ka ebamaine?) elutegevus. Ebatavaline esialgu vaid säärane nähtus: Kõik aknad olid tontlikult pimedad ja vaid ovaalis põles ere valgus. Läbi klaasi paitis vististi mingi lahtine juhe või enam-vähem sirge seina relieefi äär. Või mis see täpselt oli? Valvel polnud binoklit ega luupi, ainult lugemisprillid, mis käesoleval hetkel ebaotstarbekad. 

„Siin on midagi...,“ Valve ei mõistnud, kas ta oli seda justäsja endale öelnud või häälitses miski tema sees, mõte või selline. Ta jäi järgmisi juhtumisi ootama.

Oodates tikkusid Valvele peale mõttekeerud mõningastest päevastest tegemistest-tegematajätmistest ning kangastusid ka mõned varasemad episoodid, kõik üksteisega õrnalt otsapidi seotud. 

Kirkalt turgatas talle üks situatsioon, õigemini kurjakuulutava kõminaga ütlemine teetassitagant: „Kardan, et võin millalgi seniilsusele kalduda.“ Tookord kajakad kõõksusid majade otsas ja kohal ning sombune sügisilm hakkas hämarduma. Ta oli siis hämmeldunud ja hetkeks kartis omaenda varjugi, sest pimeduses moondub kõik. Mispuhul selline kõhedusetunne? Ahjaa, elekter kadus päevaks-kaheks ning mõned puud olid juurtega maast lahti kistud. Need kuused, need kuninglikud kuused! Valve silmitses mälupilti peas, kus kenast pargiäärsest oli järel vaid kuuskede ja kõrgepingeliinide rägastik. Kõneldi, et sinna alla oli jäänud üks mees. Mehe nime Valve ei mäletanud, kuid oli teda varem tihti siinkandis kõndimas näinud. Ka selle maja ees. Ja selle maja sees. Ja enda juures teed joomas oli Valve seda meest näinud. Vähe sõnu, palju teed, tass tassi järel. Mees kiitis samovari. Siis ühel momendil, üle samovari langes tume vari nagu Valve enda matuseloor, see kena, laenuks võetud ja mitte kunagi tagastatud. Need hirmsad massiivsed linnud. Nad olid hullunud ja otsisid valgust või midagi. Pimedus laskus linna kohale. Nüüd ainult vastasmaja ukseovaalist immitses valgust nagu ühe silmaga öökullist. Öötunnid möödusid Valve märkamata.

Valve sirutas end. Kell näitas hommikust kaheksat ja mõnda minutit, millest andis märku ka ere päevavalgus ja – ukseovaali pimedus! Sealt oldi lahkutud. „Miks ma politseisse ei helistanud,“ sügas Valve poolpettunult kukalt ja avastas, et tal tuleb mitu juuksekarva peast ära. Aeg taimi kasta!