Minni ja merineitsi ja Lambapää

Tegemist on rannaga. Tuulise rannaga, kus põhjatuul uhub suuri soolaseid ja vahutavaid laineid liiva peale.
Peni jookseb, kappab mööda rannikut nagu valge ratsu. Talle järele jõuda on raske. Isegi pilguga.
„Lambapää, tule tagasi!“
Aga ta ei tule.
Siis on õhupallid. Sünnipäevased ja roosad. Ja koeral on mingi totter torbik peas.

Minni tuli siia tegelikult merineitsit tabama. Lambapää peaks nuuskima välja tema täpsed koordinaadid.

Hambahaldjas oli näidanud teed. Oli koukinud Minnilt silmahamba ning juhtinud selle abil tüdruku siia randa. Minnil polnud palju maad kõndida – ta oli üks nendest merele eriti lähedale ehitatud majade elanikest. Sõna uputus oli talle vägagi (ebameeldivalt) selge, kuigi ta polnud kuigi palju veel oma elus näinud.

Lambapää jooksis. Kappas edasi oma väledatel saledatel bokserikäppadel, ila nelja ilmakaarde paiskumas, tobe torbik aga endiselt tugevasti pea külge klammerdund.
Kuigi ta kõndis maaKERAL, oli tal äärmiselt hea meel selle üle, et tajus seda kindla ja horisontaalse jalgealusena. Küll on vahva, et gravitatsioon ja igasugused rõhusambad teda siin turvaliselt kinni hoiavad... isegi talumatu kergus. võib öelda.

Merineitsi.

Tema merineitsi on sedasorti sireen, kes alarmeerib ainult, kui midagi hullu ja jubedat või siis midagi erakorralist tulemas.

Niisiis.
Minni kõndis üle kivide ja randa uhutud nodi, pärlite ja linnuluude suurte kivirahnude juurde. Kivi taga see tavaliselt oli, nende kohtumispaik. Minni astus hoolikalt üle pisemate kivide ning ületas ettevaatlikult suuremaid, turnis ja transportis end ruutmeetrise läbimõõduga basseini, mis moodustunud kividest ja nende vahele hulpima jäänud veest.
Seal ta nüüd seisis.

Asi oli nimelt selles, et Minni oli tundnud alarmi. See ei andnud tüdrukule rahu. Ta pidi merineitsi käest aru pärima. Ja nüüd muutus sireen talumatult valjuks. Minni pidi kõrvad lausa peopesadega katma. Vahepeal ta katsetas sõrmeotsega kõrvatroppe teha, kuid peopesade meetod oli vist efektiivsem. Kas ikka oli?

See alarm, see helises tema rinnas hoopiski. Vot. Kas Minni hakkab hulluks minema?  Pidi ta rinnust haarama? Kas hakkab ta oma kumisevaid hääli kord luulesse sättima? Ei. Minni ei mõelnud muidugi selliste jaburuste peale. Ta teadis, et ennast tuleb uskuda ja sisemise hääle järgi talitada., nagu  esoteerikust vanaema kord rääkinud. Omaenda närvid – impulsid rakuretseptoritest aju vastuvõtjakeskuseni – peab uskuma! Keha ju räägib sinuga. Minnil oli hea meel, et ta keha elas oma elu ning teavitas oma tegemistest-tundmustest ka tüdrukut. Kes ta üldse oli? Mis ta oli? Mitmeks ta ennast jagada sai?

Nüüd tuligi mängu merieitsi.

Minni sai teate.

„Olgu siis,“
ta väristas oma pisikesi õlgu eelseisva ülesande ees ja hingas sügavalt sisse-välja, lastes diafragmal täituda hapnikuga, mis kohekohe asus päikesekiiri sünteesima. See polnud mingi digimuutumine. See on võim, mis on igal inimesel, kui ta ainult õigeid tehnikaid teaks.
Seejärel, põlveõndlateni vetikasäbruses vees, nööpis Minni lahti oma lillelise pluusi. Ta viskas selle kiviotsa. Järgmisena astus ta välja oma aluspükstest nagu ussike vanast kestast. Püksidki leidsid koha rahnul.

Jah, oli aeg uueneda ka temal, Minnil, inimlapsel, keda ootasid ees suuremad muutused.
Kuid praegu oli tähtsam muutus see, mis pidi järgnema. Nüüd.

Tüdruk ukerdas ühe suurema kivilataka peale. Asetas jalalabad valgele linnusitale ning korjas sealt üles ühe pisikese tiivasule. Selle kinnitas ta oma punupatsi. Ta teadis, et terve loodus on tema poolt. Kui ta seda muidugi ise soovib ja kui ta loodust peale seda ei täna, vaid on sellele ise kasulik kuidagi. Merineitsi oli talle selgesõnaliselt õpetanud, et ärgu Minni kunagi öelgu loodusele aitäh. See on formaalsus. Tänutundest võivat Minni vahel ise loodusele abiks olla.
See selleks.

Tüdruk võttis hoogu ning tegi oma ea kohta üpris vilunud hüppe merre. Üpris tundmatus kohas, usaldades vaid merineitsit, jättes oma õrnukese elu rippuma merineitsi tahte najale.
Korraks leidis ta ennast lainete alt, kus kõik oli rahulik. Ogalikud ja muud pisikesed veeloomad liuglesid temaga ühes rütmis. Aga kuna Minnil siiski olid hingamiselunditeks kopsud, pidi ta mõne aja pärast sellest rohelisest ja silmikipitama panevast miljööst lahkuma.

Ta peanupp ilmus pinnale.
Ta ujus! Ta ujus!
Näete, ta ujub!

Linnusulg triivis omaette Minnist veidi eemal. Sulg oli oma töö teinud.
Minni teadis nüüd, mida merineitsi talle öelnud oli. See oskus, mille ta parajasti omandas (teistkordselt ilmselt, sest ema rääkinud, et beebina oskas Minni ujuda nagu vana kala), võis kasulikuks osutuda ühel või teisel ajal kunagi hiljem.

Ühel hetkel oma lõputu rõõmu keskel, kui ta enam ei teadnudki, mida selle suure rõõmuga peale hakata, rõõmu üledoosist või nii, haarasid Minnist kinni kellegi hambad. Ja kellegi käpad.

Lambapää.

Ja mitte ainult. Ilmselt oli ka ema kuulnud sireenide häält. Ta sumpas jõuliselt läbi lainete nagu jäälõhkuja ning meeleheitliku näoga  nagu barrikaaditel ja haaras tütre kõrgele oma sülle. Lambapää häälitses koerale iseäralikult. Ema häälitses murelikule vanemale iseäralikult.

Iga rõõm peab ükskord otsa saama, teadis Minni ja kilkas ja rõkkas enne maismaale jõudmist.

(teiste) elud

Keegi laulis köögis. Helena. Hakkis porgandeid . Porru. Kurgid. Kartulid. Ühepajatoit aurutatult. Tervislik võimidagisellist. (Veenid jäid vahele)
Inger läks ja hüppas aknast alla. Kassitapp versus enesetapp.

„Jah tema on meil selline, et teistele kallale ei kipu, aga endale kipub küll.“
Leena vahtis teiste tüdrukute jalgasid. Mhm. Tal olid samasugused, ainult et kõverad. Paha lugu.
Määäääääädsik.
Hullumajas algas uus päev.

magnettormid ja Tormi

kui ma laman siin.
siis on lagi valge ja taevas kaugel.
ja laes on ämbik.

Tegelikult ta seisis parasjagu köögis akna juures, määris omale võid leiva peale ning ei pannud tähelegi, millise sabina ja krabinaga vihma sadas.

"Välisuks kinni!" karjus vanaisa teisest toast. Ta ei viitsinud ennast eriti ratastooliga esikusse veeretada.

Poiss läks pani ukse kinni.

Enne seda nägi ta, mis ilm väljas teeb. terve aed, eriti tikripõõsad ning aiaäärsemad õunapuuoksad olid pesu täis - aluspükse, sokke ning mõningaid triiksärke. tuul oli teinud nendega oma töö ja lennutanud, kuhu iganes vajalikuks pidanud.

Ta kõndis võileivaga mööda märga muru ja asus pesu korjama.

Sajandi torm oli nende majast ja linnast üle käinud. Tormi ei teadnudki kohe. Ta oli istunud oma toas ja heal juhul võileiba teinud.

Järgmisel päeval oli kuulda juhtumeid, kuidas tuul kellegi majal katuse ära viinud ja kellel aiateibad hunnikus.

Tormi teadis vaid üht - vanaisa ütles, et tal selg valutab. Valutab niimoodi imelikult, nagu oleksid magnettormid jälle lahti. Magnettormid, need on negatiivsed asjad üldiselt.

Ja nii siis juhtuski, et kui poiss teisel pool tänavat vana klassiõde nägi ning temakese poole marssima hakkas, sai ta vasakult tulevalt autolt sellise löögi, et ta üle masina kapoti lendas, seal ehmunud noore daami karjatust aimas ning siis nõnda vastu maad potsatas, et nüüd siis. Nüüd lamas ta siin haiglas. Vahtis lage, sest muudes asendites oli veidike valuline olla.

Klassiõde tuli teda šokolaadi ja mõne oma lemmikbändi muusikaga vaatama. Tüdrukule tundus, et poiss on armas. Poisile tundus, et nüüd saab neid ratastel isikuid ühes majas olema kaks. Ta kujutas ette, mismoodi ta avalikus käimlas invaliidide vetsus ukerdab ning kuidas klassiõde on äärmiselt tüdinenud noorhärra alakeha halvatud olukorrast.

Kui ta veel nälga tundma peaks ja vanur oleks, siis oleks täisvärk, mõtles Tormi.

"Selleks ajaks on magnettormid läbi!" ütles vanaisa unenäos.

"Ma leidsin su sokid teisel pool autoteed!" ütles klassiõde unenäos.

sünnipäevakinkidest parim

„Prille ei ole enam,“ teatab vanaema, silmaoperatsioonilt saabunud, värske nagu õunake.

Nad seisavad ikka veel koridoris, nelgid peeglilauakesele toetatud, välisjalanõud veel jalas. Sõbrannade seas leiab aset mastaapsem üllatusmoment. Vaikus ning üksteisele tähendusrikaste pilkude saatmine kestab ehk minuti.

„Sa saatan, ma just ostsin sulle novaluxist ühed prillid. Kena disain, mis sa ütled. Nüüd pean kellegile teisele kinkima.“
„Ja mina tõin prillitoosi! Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe...“
„Ja mina spetsiaalse rätikukese, millega prilliklaase pühkida saab!“
Vanamutid on ilmselgelt nõutud ja löödud.
„Teadsin kohe, et oleks pidanud salli kinkima,“ turtsatab tagant välisukse juurest Jüta.
„Kuule, teinekord niimoodi koopereeruda ikka ei saa!“ ning vanurite vahel algab üksteise siunamine ja käre arutelu...
„Vanaema!“ märkamatult on tuppa siginenud üks Maili arvukatest lapselastest, kes talle ka kohe sülle jookseb. Kallistus, hingemattev kaisutus. „ Niii vahva, et sa nüüd paremini näed!“

nõu metspart today

tuba on valge. tuba on punane. tuba on sinu lemmikvärvi.
must? ma ei näe aknaid. nemad ka mitte. üks neist on selles kindel, teine mitte.
kaks kuju istuvad toas, üks istub, silmad peopesadega kaetud, teine seisab tema taga, käed istuja õlgadel. nende näod on pööratud kuhugi, kust peaks midagi paistma. ma ei tea, mis sealt paistab. sina tead? ei usu.

Trudi: näedsa siis!
Bandöö hüüdnimega böö: ei näe ma midagi.
T: muidugi ei näe, sul on käed ees.
B(paratamatut tõika konstateerides): mul on käed ees.
T: võta käed eest ja sa näed.
B: (otsustavalt)ma ei võta käsi eest.
T: (veel otsustavamalt)me võtame need käed maha!
B: ei võta.
T: sa ei näe ju.
B: kas sina näed?
T: muidugi ma näen.
B: miks sa arvad, et ma tahan ka näha?
T: kõik tahavad
törts vaikust.
B: kas mul on midagi näha, kui ma käed eest võtan?

Trudi vaatab ringi. seinad. ta paneb käed silmade ette. võtab need eest ja vaatab uuesti ringi. ega vist nagu ei ole eriti või noh, ei tundu sedasi väga.

T(hoopis teise ja igapäevasema kõnepruugiga): kuule, prillipoes on allahindlus!
B: (üsna entusjastlikult tõuseb püsti, käed jätkuvalt silmade ees) ohh lahe. ma tahaks neid nohiku omasid. seksikad!
T: sul pole neid vaja ju. sa ei näe niikuinii. sa ei vaata, sa ei...
B: kuulsid, mis ma ütlesin, need on seksikad!
T: keegi ei näe su silmigi ju!
B: ma teanseda isegi...
T(mõtleb valjult): ta ei näe, ta ei tea midagi ju. ta elab nagu...
B: okei, mõtlesin, et võtan käed silmade eest ära, aga kas sa ei saaks siduda oma salli mu silmade ette?
T: ee, muidugi saaan! aga kuhu sa need prillid paned?
B: pähe.
T: ee...
B: salli peale.
T:sa tõesti ei taha näha? pimeduses istuda on suht jama ju.
B: parem kui nii, et valgus otse silma paistab
T: silmad harjuvad
B: kui pole harjunud, võivad tekkida taandumatud vigastused, väga sügavad haavad, et sa ei hakkagi kunagi enam nägema. ja enam ei taha kah. pimedus tundub silmadele talutavam.
T: kust sa seda võtad?
B vaikib. tundub, et see on põhjus, miks ta kangesti salli silmade peale tahab.
B: ma tean, siin toas pole aknaidki, kust välja vaadata. ust ka pole. erilist vahet pole, kas sa näed midagi või ei mitte.
T: ma tean, et siia tuleb aken, siia tuleb uks. siin pidi olema kunagi uks, kuidas me muidu sisse saime?
B: oeh...nojah. ma ei tea ja ükskõik. kuule, ma lähen lõunat sööma, tuled ka?
T: mis lõunaks on?
B: lihapallid ja kartulipuder vist.
T: ebatervislik. me peaksime porgandeid närima
B: milleks? põhiline on enda heaolu ju? mulle lihapallid maitsevad!
T: mulle maitseb porgand.
B: sa oled koguaeg selline rebel olnud. aga kuhu see sind viinud on? ütleks nii, et mitte kuhugi.
T: vähemalt vähemalt...
B: vähemalt mis?
T: vähemalt ma tean, kuidas õigesti elada.
B: tead sa jah! keegi ei tea. kust sa üldse võtad, et siia ruumi ükskord aknad ehitatakse.

T vaatab sünge näoga Bööd, nagu pandaks kindlamast kindlam asi nüüd kahtluse alla.

B (ei tee väljagi):tule lähme nüüd minema. lähme sööma ja sigima. uus porri näitus ka väljas ja puha.
T: kui sa salli silmadelt võtaksid siis sa teaksid et siia tulevad aknad, siia tuleb uks ja me võtame rannarõivad, mille õmmelnud väike neegripoiss ja me lähme ujuma ja püüame kala ja ja ja ostame jäätist ja päevitame ja vaatame, kuidas päike loojub pärast.
B: minu meelest pole mingit vahet, kas ma olen pime või mitte. kõik maitseb ikka sama moodi.
T: oh sind õgardit.
B: oh sind unistajat. jookse veel peaga vastu seina, siis saad aru, et siia ei tule mitte miskit. ei aknaid uksi ega ka muud sisustust.
T: tellisin e-bayst ksülofoni. kuradi kallis oli aga vähemalt midagi ilusat.
B: oeh. kas on maailmas midagi ebapraktilisemat sellest?
T: eksistents?
B: oeh, ma ei viitsi sind perse ka saata sellise jutu eest.
T: loll.
B: loll.
välja ilmub ksülofon. Trudi eemaldab oma,võtab pulgad asub heliredeleid tinistama.
B: (naeratab) ilus!

Hotell Merikurat

Kõndis kõndis kõndis kena neiu valgete kingadega rõdul rahutult ringi. Isegi tahumatult, võiks öelda. Soe suvetuul ei puhunud ta juukseid laiali, sest tal olid need tihkelt krunnis. Hõbedane meri taustal mõjus pühapaistena ta ümber.
Üks kivike terrassi puitpinnal jäi ta teele ette . Naine andis sellele varbaga kenakese löögi ning see libises kaugusse.

„Ma avaldan sulle saladuse.“
„Jah?“ kummardusin mehe juurde ning kogu see, mida dekoltee enne katnud oli, paljastus. Meil pole saladusi. Peab olema.

Uksumatu, aga tõesti olime üksteisele rääkinud nii palju üksteisest igasugust, et meil oli teineteisest pigem ideoloogiline ja üsna abstraktne pilt – nõnda, et iseloom varjutas välimuse. Kuigi ega ka välimusel midagi viga polnud. Üldse mitte.
Lokid. Sasisin neid ja südamesoojus jäi mu kätte kinni. Või meresool, mis viimasest ujumaskäimisest keha katmas.

Saladus.
Mingit saladust ei olnud ju meie vahel.
Ei? Eiei.

Tütarlaps taamal tammus jätkuvalt ringi, otsides lohutust randa laskuvatest lainetest. Tema murdmaasuusatajast abikaasa ujus oma pojaga pühapaistes ning neist olid näha vaid kaks tumedat peanuppu.

Mereroosid laulisid tuulega kaasa igasugu viise. Neid samu, mis raadio ette mängis. ma ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu.

„Kallis, meie vahel ei ole ju saladusi.“ Mu nägu oli tavaline, võib-olla veidi koketeeriva ilmega. Teadsin, et mõned asjad jäävad ütlemata nende brutaalsuse ja taktituse pärast. Need jäävad sinna taha kinni. Kuigi ääriveeri üht-teist on ju päevavalgele tulnud ning see on alateadvust märkimisväärselt mõjutanud. aga see ongi see saladus, mida ei või üksteisele rääkida. sest ei oska.

„Kas sa kuuled kuidas kibuvits laulab?“

Vaatasin selja taha ja märkasin valges kleidis ja valgete kingakestega neidu terrassi käsipuule toetumas. Seljaga meie poole. Sädelev meri võttis endasse tema piirjooned. Võib-olla tingis selle ka mu lühinägelikkus.

„Kibuvits,“ ütles kallis.
Pöörasin silmad võõrastelt tuharatelt roosade rooside poole. Need olid muidugi kaunid. Milline taim pole ilus, kui ta õitseb? Olgu, aloe ciliaris ja hirss ja...

„Ma ei kingi sulle tänasest alates enam ühtegi lille, sest sa märkad teisi asju.“
Vaatasin talle veidi üllatunult otsa.
Ta rüüpas elegatse liigutusega musta kohvi ja vaatas mind muiates.
„Muidugi märkasid sa ka kõigepealt seda daami seal!“ kaitsesin end.
„no kuule,“ ütles ta pilk.
„Meie vahele ei saa keegi tulla. Võib-olla MIDAGI saab.“

Kogu see teadmine üksteisest, teadmiste kogum, sai küllaltki.
Sai tulla ka šampus me vahele lauale. See valati isegi klaasidesse välja. Kihisev, kihistav, kaval.

*
See sai olla ka suur rändrahn, mis rändas. Just meie vahele. Romatika on midagi, mida peab häbenema. Kivi taha peitma. Siin.
Ja ma tegin pähe näo, nagu ma poleks õnnelik, sest rõõmustada oli piinlik. Kahelda – see oli heakskiidetud hoiak. Kahtlesin. Sest kes tahaks olla ärakasutatav lihtinimene? Suur kivimürakas, mille tagant ma loomulikult kallimat ei näinud, istus seal ja targutas midagi olemise kultuurist.

Kelner, mittemidagi ütleva näoga noor meesterahvas, tuli mürina peale kohale ja noomis(minu üllatuseks): „ meil ei ole siin sobilik oma pagasiga viibida, kui selle kaal ületab külastaja kehakaalu.“
Pöördusin kelneri poole: „see pole minu.“
Teispoolt kivi kostus tuhm hääl, et see pole ka tema oma.
„See pole ka Kallise oma“, ütlesin edasi.
„Preili Kallipea, kelle oma see siis on?“ küsis kelner juba kärsituks muutudes. Info hotellis levib uskumatu kiirusega. Halb tuju ning humooritus samuti, lisaks keskpäevane loidumus.

Vaatasin sädelevasse merre. Selle ees ei seisnud ühtegi valgesse riietatud neidu.
„Ta lahkus just.“

Kelner lubas hiljem tagasi tulla, et ehk on rahnu omanik selgunud ning kivimürakas ära viidud. Kuid kes siis emakese looduse vara ikka liigutab kui see ise ei liigu.
Istusin seal. kivi niisamuti. vist.

Vaatasin nüüd ikkagi otsivalt terrassil ringi, ehk on murdmasuusataja naine veel silmapiiril. Aga ei olnud.

Ja siis, mingi nipiga oli rahn kadunud.
„Kallis?“
Ta vaatas mind veidi kortsus kulmude alt, see polnud kuri vaatamine, ma teadsin.
„Palusin rändrahnul minema rännata!“
Kulmude ja silmade ja nina alla ilmus naeratus“kordaläinud“.
Naeratasin vastu.