Pärandus

Ja siis saabus see päev, mil kogu see kupatus pärandati talle.
Rasmus du Pont põrnitses uskumatul ja pisut rusuval ilmel suurt musta auku, mis tema ees laius. Sammuke veel ja ta oleks oleks... ei oleks enam. Jälgis suurt musta auku ja mõtles, mis sellega peale hakata. Ega polnudki enam midagi väga hakata. Peale suurte plaanide tegemise. Aga need pidid jääma oma aega ootama. Sest terve aasta plaan oli tal juba korrektselt must-valgel ära plaanitud ning auk oli tulnud nii ootamatult, ettekuulutamata, isegi Rasmuse teadmata.

See oli pärandus ta vanematelt. Vanematelt, keda ta õieti ei tundnudki ning keda ta ei uskunud ka elavate kirjas olevat. Aga nad siiski olid. Olemas olnud – sellest andis tunnistust see suur must auk siin.

Kas auk ootab? Kas temast, tollest laiuvast august, saab aasta jooksul mingit kasu või asja? Rasmus ei jõudnud silmagi pilgutada kui tema kõrval seisev pässakas meesterahvas häälitses, nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud. Tolmukübe kratsis ta bronhhi, nagu hiljem selgus.

„Nonii, mine nüüd koju,“ ütles see notar, lai kassinaeratus näol. Tal olid hallid turris juuksekarvad ning Rasmusele tundus, et ka ta kõrvade peal kasvas üht-teist. Tülgastav – sellises ametis härra peaks ju ometi tundma enese eest hoolitsemise kunste – see peaks olema elementaarne. Aga iva oli notari jutu sees olemas, tema karvastikust hoolimata. Ja seda Rasmus kuulas. Ja Rasmus läkski.

Astus auku. Ja jäi sinna pikkadeks aastateks.

sünnismaine / poolik aga tore

ta sündis maal, aga kolis juba esimesse klassi minekuks linna.
vähe sellest, et ta puhta lehena siia ilma tulnud oli, oli ta ka väga sünnis ja siivas.
niisiis. patseeris päikeseprillid peas ja kuulas midagi grungelikku, peas olid tal ka rasvased kartulikoorevärvi juuksetorakad, mis neidude meelest seksikad või siis hoopis eemaletõukavad. ta kõndis. kõndis. komistas kellegi minipeni otsa, see niutsatas, kuid sünnismaise teekond ei piirdunud selle vahejuhtumiga. ta kõnis, jälgis end kaubamjade ja büroohoonete peegelpindadelt... kõndis. kuni jõudis kohale.

kuni jõudis turule.
kus kaubitses kapsastega.

ta vaatas tulevikku kapsasdte pealt. mitte sünnnismaine grungevend vaid tema vanaisa heldur.
vaatas tulevikku. ennustas igale kapsa ostjale tema järgnevate ajaühikute üldist kulgu.
siit tuleb beebi.
siit tuleb jalgrattaõnnetus.
siit tuleb...karl puuakse tema enda salliga üles!!!

vanaisa ja pojapoeg vaatasid üksteisele üllatunud nägudega otsa.

mismõttes?

kapsa pealt oli see väga selgesti välja loetav!

karl hakkas oma tumelilla-rohelise-pruuni triibulist üsna kohmakalt kootud pikka salliotsa murelikult näppima.

huvitav millal see poomisakt toimub?? mõtiskles karl

ligi astus ta kaksikvend robin.

mis toimub? võtaks ühe kapsa ka muidu.

kõva kapsamüük ja ennustamine! vastas vanaisa ning ulatas pojapojale ühe rohelisema kapsa sülle. ta ninast paistsid hallid karvad. õnneks polnud ta neid geneetiliselt oma pojapoegadele pärandanud. talvel, muidu oli läbi jäätunud karvastiku lausa põrgu hingata!

tuleviku teadmise mõjuvõim oli nii suur, et noormees otsustas salli kaksikvennale kaela riputada. robin oli alguses vastu, kuna ta polnud eriline salli-inimene ning väljas polnud ka oluliselt külm. ebamugav ju millegiga, mis niisama mõttetult ja koledalt sul kaelas tolkneb, ringi käia. aga venna viisakusžest tuli vastu võtta. ta naeratas.

ma lähen nüüd tööle.

oomipoes töötas tema. terve suguvõsa oli müügimeeste poolest rikas.

Kõrvaarstil

Mitu silma on?
Täringud mööda lauda laiali paisatud, aga ei ühtegi silma. Ei kuusi, viisi, nelju, kolmesid, kahtesid ega ühtesid.
kõik silmad kinni. Sest kes vana asja meelde tuletab...
Lala elas hetkes, sest nii oli lihtsam.

Võid silmad avada.
Võid silmad avada!

Ta hoidis kramplikult signaalipuldist kinni.

Tule välja.

Ta ukerdas püsti ning tuli välja.

Valges kitlis tuhmi hääle ja suurte pillidega naisterahvas printis midagi päikesepleekinud plastmassorpusega seadeldisest välja.

Näed, see siis on sinu kuulmistest. Väga hea, ei midagi ei läinud mööda. Kuulsid isegi neid kõige vaiksemad helid ära. Võta see ja mine nüüd.

Valve ja Neitsi-Maja

Vastasmaja välisukse klaasovaalist kumas valgus. „Paitab, et seal siiski leidub elu!“

Nagu binokkel teravnes tema silm vastavale kaugele objektile, püüdes tabada iga vaateväljas olevat detaili. Naabrivalve.

Tundideks jäi ta seda imet jälgima. Öötundideks. Oleks vaid tegu olnud töötundidega, oleks ta võib-olla lisapalka saanud, pühapäeva õhtu ja puha, peale pikka päeva, staaži on tal ka.

See siin oli vaid üks väike hobi, millega Valve tegeles. Ei tea, kas hobigi. Vahel ju rändab pilk aknast välja; romantiline kauguseihalus aga on sunnitud lõppema üle tee asuva kollase vastrenoveeritud korterelamuga, milles keegi ei ela, sest selle korterid on oma muinsuskaitstuse pärast kallimad kui harilik sedasorti vara. Või mine sa tea, miks vahel harva keegi sinna klavereid ja kappe veab, aga  mõne kuu pärast needsamad klaverid ja kapid tagasi veoauto kasti laaditud saavad. Ja maja jääb sama säravkollaseks ja puutumatuks, jälle pimedaks.

Selles kollases majas näis nüüd toimuvat mingi ebatavaline ja (äkki ka ebamaine?) elutegevus. Ebatavaline esialgu vaid säärane nähtus: Kõik aknad olid tontlikult pimedad ja vaid ovaalis põles ere valgus. Läbi klaasi paitis vististi mingi lahtine juhe või enam-vähem sirge seina relieefi äär. Või mis see täpselt oli? Valvel polnud binoklit ega luupi, ainult lugemisprillid, mis käesoleval hetkel ebaotstarbekad. 

„Siin on midagi...,“ Valve ei mõistnud, kas ta oli seda justäsja endale öelnud või häälitses miski tema sees, mõte või selline. Ta jäi järgmisi juhtumisi ootama.

Oodates tikkusid Valvele peale mõttekeerud mõningastest päevastest tegemistest-tegematajätmistest ning kangastusid ka mõned varasemad episoodid, kõik üksteisega õrnalt otsapidi seotud. 

Kirkalt turgatas talle üks situatsioon, õigemini kurjakuulutava kõminaga ütlemine teetassitagant: „Kardan, et võin millalgi seniilsusele kalduda.“ Tookord kajakad kõõksusid majade otsas ja kohal ning sombune sügisilm hakkas hämarduma. Ta oli siis hämmeldunud ja hetkeks kartis omaenda varjugi, sest pimeduses moondub kõik. Mispuhul selline kõhedusetunne? Ahjaa, elekter kadus päevaks-kaheks ning mõned puud olid juurtega maast lahti kistud. Need kuused, need kuninglikud kuused! Valve silmitses mälupilti peas, kus kenast pargiäärsest oli järel vaid kuuskede ja kõrgepingeliinide rägastik. Kõneldi, et sinna alla oli jäänud üks mees. Mehe nime Valve ei mäletanud, kuid oli teda varem tihti siinkandis kõndimas näinud. Ka selle maja ees. Ja selle maja sees. Ja enda juures teed joomas oli Valve seda meest näinud. Vähe sõnu, palju teed, tass tassi järel. Mees kiitis samovari. Siis ühel momendil, üle samovari langes tume vari nagu Valve enda matuseloor, see kena, laenuks võetud ja mitte kunagi tagastatud. Need hirmsad massiivsed linnud. Nad olid hullunud ja otsisid valgust või midagi. Pimedus laskus linna kohale. Nüüd ainult vastasmaja ukseovaalist immitses valgust nagu ühe silmaga öökullist. Öötunnid möödusid Valve märkamata.

Valve sirutas end. Kell näitas hommikust kaheksat ja mõnda minutit, millest andis märku ka ere päevavalgus ja – ukseovaali pimedus! Sealt oldi lahkutud. „Miks ma politseisse ei helistanud,“ sügas Valve poolpettunult kukalt ja avastas, et tal tuleb mitu juuksekarva peast ära. Aeg taimi kasta!

Minni ja merineitsi ja Lambapää

Tegemist on rannaga. Tuulise rannaga, kus põhjatuul uhub suuri soolaseid ja vahutavaid laineid liiva peale.
Peni jookseb, kappab mööda rannikut nagu valge ratsu. Talle järele jõuda on raske. Isegi pilguga.
„Lambapää, tule tagasi!“
Aga ta ei tule.
Siis on õhupallid. Sünnipäevased ja roosad. Ja koeral on mingi totter torbik peas.

Minni tuli siia tegelikult merineitsit tabama. Lambapää peaks nuuskima välja tema täpsed koordinaadid.

Hambahaldjas oli näidanud teed. Oli koukinud Minnilt silmahamba ning juhtinud selle abil tüdruku siia randa. Minnil polnud palju maad kõndida – ta oli üks nendest merele eriti lähedale ehitatud majade elanikest. Sõna uputus oli talle vägagi (ebameeldivalt) selge, kuigi ta polnud kuigi palju veel oma elus näinud.

Lambapää jooksis. Kappas edasi oma väledatel saledatel bokserikäppadel, ila nelja ilmakaarde paiskumas, tobe torbik aga endiselt tugevasti pea külge klammerdund.
Kuigi ta kõndis maaKERAL, oli tal äärmiselt hea meel selle üle, et tajus seda kindla ja horisontaalse jalgealusena. Küll on vahva, et gravitatsioon ja igasugused rõhusambad teda siin turvaliselt kinni hoiavad... isegi talumatu kergus. võib öelda.

Merineitsi.

Tema merineitsi on sedasorti sireen, kes alarmeerib ainult, kui midagi hullu ja jubedat või siis midagi erakorralist tulemas.

Niisiis.
Minni kõndis üle kivide ja randa uhutud nodi, pärlite ja linnuluude suurte kivirahnude juurde. Kivi taga see tavaliselt oli, nende kohtumispaik. Minni astus hoolikalt üle pisemate kivide ning ületas ettevaatlikult suuremaid, turnis ja transportis end ruutmeetrise läbimõõduga basseini, mis moodustunud kividest ja nende vahele hulpima jäänud veest.
Seal ta nüüd seisis.

Asi oli nimelt selles, et Minni oli tundnud alarmi. See ei andnud tüdrukule rahu. Ta pidi merineitsi käest aru pärima. Ja nüüd muutus sireen talumatult valjuks. Minni pidi kõrvad lausa peopesadega katma. Vahepeal ta katsetas sõrmeotsega kõrvatroppe teha, kuid peopesade meetod oli vist efektiivsem. Kas ikka oli?

See alarm, see helises tema rinnas hoopiski. Vot. Kas Minni hakkab hulluks minema?  Pidi ta rinnust haarama? Kas hakkab ta oma kumisevaid hääli kord luulesse sättima? Ei. Minni ei mõelnud muidugi selliste jaburuste peale. Ta teadis, et ennast tuleb uskuda ja sisemise hääle järgi talitada., nagu  esoteerikust vanaema kord rääkinud. Omaenda närvid – impulsid rakuretseptoritest aju vastuvõtjakeskuseni – peab uskuma! Keha ju räägib sinuga. Minnil oli hea meel, et ta keha elas oma elu ning teavitas oma tegemistest-tundmustest ka tüdrukut. Kes ta üldse oli? Mis ta oli? Mitmeks ta ennast jagada sai?

Nüüd tuligi mängu merieitsi.

Minni sai teate.

„Olgu siis,“
ta väristas oma pisikesi õlgu eelseisva ülesande ees ja hingas sügavalt sisse-välja, lastes diafragmal täituda hapnikuga, mis kohekohe asus päikesekiiri sünteesima. See polnud mingi digimuutumine. See on võim, mis on igal inimesel, kui ta ainult õigeid tehnikaid teaks.
Seejärel, põlveõndlateni vetikasäbruses vees, nööpis Minni lahti oma lillelise pluusi. Ta viskas selle kiviotsa. Järgmisena astus ta välja oma aluspükstest nagu ussike vanast kestast. Püksidki leidsid koha rahnul.

Jah, oli aeg uueneda ka temal, Minnil, inimlapsel, keda ootasid ees suuremad muutused.
Kuid praegu oli tähtsam muutus see, mis pidi järgnema. Nüüd.

Tüdruk ukerdas ühe suurema kivilataka peale. Asetas jalalabad valgele linnusitale ning korjas sealt üles ühe pisikese tiivasule. Selle kinnitas ta oma punupatsi. Ta teadis, et terve loodus on tema poolt. Kui ta seda muidugi ise soovib ja kui ta loodust peale seda ei täna, vaid on sellele ise kasulik kuidagi. Merineitsi oli talle selgesõnaliselt õpetanud, et ärgu Minni kunagi öelgu loodusele aitäh. See on formaalsus. Tänutundest võivat Minni vahel ise loodusele abiks olla.
See selleks.

Tüdruk võttis hoogu ning tegi oma ea kohta üpris vilunud hüppe merre. Üpris tundmatus kohas, usaldades vaid merineitsit, jättes oma õrnukese elu rippuma merineitsi tahte najale.
Korraks leidis ta ennast lainete alt, kus kõik oli rahulik. Ogalikud ja muud pisikesed veeloomad liuglesid temaga ühes rütmis. Aga kuna Minnil siiski olid hingamiselunditeks kopsud, pidi ta mõne aja pärast sellest rohelisest ja silmikipitama panevast miljööst lahkuma.

Ta peanupp ilmus pinnale.
Ta ujus! Ta ujus!
Näete, ta ujub!

Linnusulg triivis omaette Minnist veidi eemal. Sulg oli oma töö teinud.
Minni teadis nüüd, mida merineitsi talle öelnud oli. See oskus, mille ta parajasti omandas (teistkordselt ilmselt, sest ema rääkinud, et beebina oskas Minni ujuda nagu vana kala), võis kasulikuks osutuda ühel või teisel ajal kunagi hiljem.

Ühel hetkel oma lõputu rõõmu keskel, kui ta enam ei teadnudki, mida selle suure rõõmuga peale hakata, rõõmu üledoosist või nii, haarasid Minnist kinni kellegi hambad. Ja kellegi käpad.

Lambapää.

Ja mitte ainult. Ilmselt oli ka ema kuulnud sireenide häält. Ta sumpas jõuliselt läbi lainete nagu jäälõhkuja ning meeleheitliku näoga  nagu barrikaaditel ja haaras tütre kõrgele oma sülle. Lambapää häälitses koerale iseäralikult. Ema häälitses murelikule vanemale iseäralikult.

Iga rõõm peab ükskord otsa saama, teadis Minni ja kilkas ja rõkkas enne maismaale jõudmist.

(teiste) elud

Keegi laulis köögis. Helena. Hakkis porgandeid . Porru. Kurgid. Kartulid. Ühepajatoit aurutatult. Tervislik võimidagisellist. (Veenid jäid vahele)
Inger läks ja hüppas aknast alla. Kassitapp versus enesetapp.

„Jah tema on meil selline, et teistele kallale ei kipu, aga endale kipub küll.“
Leena vahtis teiste tüdrukute jalgasid. Mhm. Tal olid samasugused, ainult et kõverad. Paha lugu.
Määäääääädsik.
Hullumajas algas uus päev.

magnettormid ja Tormi

kui ma laman siin.
siis on lagi valge ja taevas kaugel.
ja laes on ämbik.

Tegelikult ta seisis parasjagu köögis akna juures, määris omale võid leiva peale ning ei pannud tähelegi, millise sabina ja krabinaga vihma sadas.

"Välisuks kinni!" karjus vanaisa teisest toast. Ta ei viitsinud ennast eriti ratastooliga esikusse veeretada.

Poiss läks pani ukse kinni.

Enne seda nägi ta, mis ilm väljas teeb. terve aed, eriti tikripõõsad ning aiaäärsemad õunapuuoksad olid pesu täis - aluspükse, sokke ning mõningaid triiksärke. tuul oli teinud nendega oma töö ja lennutanud, kuhu iganes vajalikuks pidanud.

Ta kõndis võileivaga mööda märga muru ja asus pesu korjama.

Sajandi torm oli nende majast ja linnast üle käinud. Tormi ei teadnudki kohe. Ta oli istunud oma toas ja heal juhul võileiba teinud.

Järgmisel päeval oli kuulda juhtumeid, kuidas tuul kellegi majal katuse ära viinud ja kellel aiateibad hunnikus.

Tormi teadis vaid üht - vanaisa ütles, et tal selg valutab. Valutab niimoodi imelikult, nagu oleksid magnettormid jälle lahti. Magnettormid, need on negatiivsed asjad üldiselt.

Ja nii siis juhtuski, et kui poiss teisel pool tänavat vana klassiõde nägi ning temakese poole marssima hakkas, sai ta vasakult tulevalt autolt sellise löögi, et ta üle masina kapoti lendas, seal ehmunud noore daami karjatust aimas ning siis nõnda vastu maad potsatas, et nüüd siis. Nüüd lamas ta siin haiglas. Vahtis lage, sest muudes asendites oli veidike valuline olla.

Klassiõde tuli teda šokolaadi ja mõne oma lemmikbändi muusikaga vaatama. Tüdrukule tundus, et poiss on armas. Poisile tundus, et nüüd saab neid ratastel isikuid ühes majas olema kaks. Ta kujutas ette, mismoodi ta avalikus käimlas invaliidide vetsus ukerdab ning kuidas klassiõde on äärmiselt tüdinenud noorhärra alakeha halvatud olukorrast.

Kui ta veel nälga tundma peaks ja vanur oleks, siis oleks täisvärk, mõtles Tormi.

"Selleks ajaks on magnettormid läbi!" ütles vanaisa unenäos.

"Ma leidsin su sokid teisel pool autoteed!" ütles klassiõde unenäos.