Theory of broken hearts

Süda lööb niikaua kui saab, siis ta enam ei löö. Siis on kutu. Ta ei löö enam ja siis on veri silmini ja siis on öökullid sulle laulmas oodi ja siis on tegelikult mõned majad ja tänavad tühjaks jäänud, kust ei kosta enam naeru ega õpetussõnu. Ei kippu ega õppu, ei musta ega valget, aad ega beed, kuidas aga soovite. 

Südame päiksepoolne tuba on tühi, seal ei ole enam elu, lind lendas välja. Tulid asustasid ämblikud ja ussikesed. Mõnda aega. Siis kasvas mets. Ja sa oled seesama mets ja mul on tuju hea, sest siin on päris hea seenesaak. Mustikad kui kardulad ja jänesekapsaid saab hamba alla pista. 

See mets teab niimõndagi. Ma ei julge küsidagi.
Ta mühistab oma lehtedega, ta mühistab isegi minu sees. Täidab tühimiku, kus oli enne midagi täiesti teist. Mets teab - pärast kuuski tulevad kased, pärast lehtpuid okaspuud. Metsal on veel igasuguseid teadmisi.

Aga ma ei julge veel küsida. Veel ei söanda. Ta mühiseb nii, et mühiseb minus ja ta mühin on nii uudne, et saan värske õhu mürgituse. Ja ta mühiseb veel pealegi:
"Sellest mürgist hakkad sa veel elama," lehvitades tuuleiilis oma kullitiibu, vaatadates öökullisilmadega mulle otsa ja säädides mind oma okslikku embusesse kuni end samblasse kerra sean. 

Jah, need padjapüürid tulevad rohelised. Mhm. Ei saa sellest toa üldmulje liiga üheülbaline, vaata teisi seinu, vaata neid mannetuid kappe ja seda sohvat. Mis värvi see sohva üldse on? See vajaks ka uuenduskuuri!

Ärkan. Mis see oli? 
Siin ei ole padjapüüre ega sohvat. Ma olen sipelgaid täis. Ma olen kusagil kuratteabkus karuberses. Ühtegi viidet ei ole, uni tule tagasi. Mets ei räägi. 

"Sa liigud ohtlikke teid pidi. Kas sa tead, et iga asi, mida ütled, muudab sinu elu ja saatust?" paistis, et ta tahtis veel midagi ütlema hakata, kuid ma panin käe ta suu peale ja vastasin ennetavalt
"Jaa!"

"Kas sa tead?" mugises ta käetaguse häälega.

"Jaa, ma tean kõike, milleks need meeldetuletamised. Kordamine ei ole tarkuse ema. Kas sa üldse tead, mis on tarkus?" olin enda meelest vist jõle trikitaja, kuid mu hing janunes tegeliku tarkuse järele ise. Ta endaarust juba teadis, aga nagu see ikka kipub olema, on vaja oponenti. 

"Tarkus tarkus, 
igaljuhul ta pole Tartus,"
osatasid, va värsisepp. 

Sõnake siia sõnake sinna, neid ei tasu visata niisama, kui siis riimis, kui siis nii, et neid kuulataks kui prohveti kuulutust või käo kukkumist, nii, et nad ei teeks kellegile liiga, isegi kui need on maailma kõige jubedama sõnumi kandjad. 

Samm siia samm sinna. Päikeselaigud. 

Ja siis see juhtus. Need päikeselaigud. Olid äkki äikseslaigud. Suured tumepunased laigud samblasse imendumas, kutsumas kohale metsasanitare suuremat ja väiksemat masti, sulelised jätsid tulemata, - nad hoolitsesid tema maise keha eest kuninglikult. Ta oli nagu kuningakass. Tegelikult oli ta selle hetke kuningas, peakangelane. Ta oli mõne aja pärast, ah ärge küsige, on ju traumeeriv laibaga nii kaua ühes kohas viibida, minema veetud, laiali tassitud, varuosadeks, igaüks sai oma. 

Ja sa oled nüüd siinsamas kõikjal. Ma hüüan, uhuuu, Ja sa hüüad uhuuu tagasi. 
Sa ei vaidle kunagi. Aga sa ei tee värsse ka. Sa ei osata. Sa oled osam minust kui sa olid enne, ma arvan. Osav. Tähendab, mina sinust. Osa. Sain samuti sinust osa. Tükikese seda metsa siin. Süda enam ei löö. Kõiguvad tumedad puud kuidagi 

Selgus

Lili andis end täiesti jumala hoolde, andis end kätte jumalale, ütleks Lili õepoeg väike-Ants. Aga täpsustagem: Lili ei saanud päris täpselt aru, mis temaga toimub ning mis ja kuidas sündmusi tema elus juhtuma paneb. Juba mõnda aega oli ta tundnud äkki saatuse nähtamatut kätt, see polnud kindlasti mitte kapitalismi nähtamatu käsi, ta nägi veel, et tema jalad ise tatsavad kuhugi, tema suu ise kõneleb ning.... ta liigutab vastavalt mingitele automaatsetele refleksidele, mis tulevad ei tea kust ning mida ta ei oska seletada. Tähendab, lihtne oli seda keerulist nähtust seletada lihtsa lausega: Ta oli Jumala hoole all. Tema ema aga ütles, et kui Lili ise ei otsusta ega tee, teeb seda aeg. Aeg võib ta täitsa nässu keerata. Talle igasugu jamasid põhjustada. Ei tohi lasta ajal ohje haarata. Jah, võib-olla polnud see jumal vaid aeg, mõtiskles Lili, aga ausalt öeldes suurt vahet ei olnud, mis see siis teda liigutab, oluline oli see, et see toimus ja seda sai vaid teadvustada, kuid mitte sellele vastu töötada. Sellele vastu töötamine tundus vale. Ta lihtsalt kivines, tardus, ega saanud siis absoluutselt mitte midagi teha. Kuidas?

Nii sammuski ta neid radu jälle ja jälle ja kevadine rohelus võttis maad tema silmades ja jalgade all. Ta tuli koju ja ei läinud taaskord tööle. Ta ei läinud turule ega sõbranna juurde. Mõni oleks seda ka vaimuaiguseks nimetanud, tema nimetas seda vaimunõrkuseks või siis vastupidi - vaimutugevuseks. Puu kasvab ka nii, kuidas talle on ette nähtud, ei tee kõrvalekaldeid oma mõtlemise ajel. Sellel lehtival puul on palju puhtam hing. Sest ta allus mingitele võimudele, mis tema eest mõtlesid ja tegutsesid. Talle jäi ainult kritiseerimisrõõm. Ta kõndis neid radu, talle meeldis mõelda, et jumalaradu. Ja sellele mõeldes oli ta rõõmus. Mis aeg? Häh.

Ta istus jälle tugitoolis ja sõi õunakooki, vaateväljas televiisor ja Osoon. Koogitükk kukkus seelikule. Lili tegutses tuima rahulikkusega, nagu ikka, ning üritas koogitüki kleidi pealt pühkida. Õunatükike suhu, mis siin muud, ega ometi prügikasti. Õunatükike alla neelatud, ei jäänud ta seelikuga ikkagi rahule. Muster oli täiesti rikutud. See kummalise-mustriline seelik, mida ta ikka ja jälle kandis ning kui see pesumasinas seisis, oli ta enamasti vaid sukapükste väel ning keeldus koduseinte vahelt lahkuma. Juhtugu, mis juhtub.

Olgu, Lili vantsis kraanikausi manu ning asus seelikut puhastama. Rasvaplekk puha ju - Lili võttis puhastusvahendi ja asus seelikuotsa nühkima.

Juhtus aga nii, et ühel hetkel oli muster pühitud. Seelikus oli valge laik. Lili vahtis mokk lollilt töllakil valget laiku. Misasja? Kuidas see peale kõiki neid pesukordi toimuda sai. Ta kasutas õigetavalist fairit. Sooda vast võtaks värvi maha, aga mitte pesuvahend. See polnud mõni katlakivieemaldaja.

Lili oli hämmingus edasi. Kuid nüüd pidi ta kiirelt tegutsema. Ta tiris seeliku seljast. Ning märkas, et seeliku muster ei ole enam sama, mis ta kunagi oli olnud. Ta silme ees kihasid pisikesed ristid ja rombid ja pallikesed hoopis teist elu. Valge laik seelikus muutis nad millekski muuks. Mis see muu oli, ei osanud Lili jällegi seletada.

Ta traavis teise tuppa ning pani jalga vanad teksapüksid, mis tal varuvaruvaru olukorraks varutud olid. Ja siis  ta läks...

Pärandus

Ja siis saabus see päev, mil kogu see kupatus pärandati talle.
Rasmus du Pont põrnitses uskumatul ja pisut rusuval ilmel suurt musta auku, mis tema ees laius. Sammuke veel ja ta oleks oleks... ei oleks enam. Jälgis suurt musta auku ja mõtles, mis sellega peale hakata. Ega polnudki enam midagi väga hakata. Peale suurte plaanide tegemise. Aga need pidid jääma oma aega ootama. Sest terve aasta plaan oli tal juba korrektselt must-valgel ära plaanitud ning auk oli tulnud nii ootamatult, ettekuulutamata, isegi Rasmuse teadmata.

See oli pärandus ta vanematelt. Vanematelt, keda ta õieti ei tundnudki ning keda ta ei uskunud ka elavate kirjas olevat. Aga nad siiski olid. Olemas olnud – sellest andis tunnistust see suur must auk siin.

Kas auk ootab? Kas temast, tollest laiuvast august, saab aasta jooksul mingit kasu või asja? Rasmus ei jõudnud silmagi pilgutada kui tema kõrval seisev pässakas meesterahvas häälitses, nagu oleks talle midagi kurku kinni jäänud. Tolmukübe kratsis ta bronhhi, nagu hiljem selgus.

„Nonii, mine nüüd koju,“ ütles see notar, lai kassinaeratus näol. Tal olid hallid turris juuksekarvad ning Rasmusele tundus, et ka ta kõrvade peal kasvas üht-teist. Tülgastav – sellises ametis härra peaks ju ometi tundma enese eest hoolitsemise kunste – see peaks olema elementaarne. Aga iva oli notari jutu sees olemas, tema karvastikust hoolimata. Ja seda Rasmus kuulas. Ja Rasmus läkski.

Astus auku. Ja jäi sinna pikkadeks aastateks.

sünnismaine / poolik aga tore

ta sündis maal, aga kolis juba esimesse klassi minekuks linna.
vähe sellest, et ta puhta lehena siia ilma tulnud oli, oli ta ka väga sünnis ja siivas.
niisiis. patseeris päikeseprillid peas ja kuulas midagi grungelikku, peas olid tal ka rasvased kartulikoorevärvi juuksetorakad, mis neidude meelest seksikad või siis hoopis eemaletõukavad. ta kõndis. kõndis. komistas kellegi minipeni otsa, see niutsatas, kuid sünnismaise teekond ei piirdunud selle vahejuhtumiga. ta kõnis, jälgis end kaubamjade ja büroohoonete peegelpindadelt... kõndis. kuni jõudis kohale.

kuni jõudis turule.
kus kaubitses kapsastega.

ta vaatas tulevikku kapsasdte pealt. mitte sünnnismaine grungevend vaid tema vanaisa heldur.
vaatas tulevikku. ennustas igale kapsa ostjale tema järgnevate ajaühikute üldist kulgu.
siit tuleb beebi.
siit tuleb jalgrattaõnnetus.
siit tuleb...karl puuakse tema enda salliga üles!!!

vanaisa ja pojapoeg vaatasid üksteisele üllatunud nägudega otsa.

mismõttes?

kapsa pealt oli see väga selgesti välja loetav!

karl hakkas oma tumelilla-rohelise-pruuni triibulist üsna kohmakalt kootud pikka salliotsa murelikult näppima.

huvitav millal see poomisakt toimub?? mõtiskles karl

ligi astus ta kaksikvend robin.

mis toimub? võtaks ühe kapsa ka muidu.

kõva kapsamüük ja ennustamine! vastas vanaisa ning ulatas pojapojale ühe rohelisema kapsa sülle. ta ninast paistsid hallid karvad. õnneks polnud ta neid geneetiliselt oma pojapoegadele pärandanud. talvel, muidu oli läbi jäätunud karvastiku lausa põrgu hingata!

tuleviku teadmise mõjuvõim oli nii suur, et noormees otsustas salli kaksikvennale kaela riputada. robin oli alguses vastu, kuna ta polnud eriline salli-inimene ning väljas polnud ka oluliselt külm. ebamugav ju millegiga, mis niisama mõttetult ja koledalt sul kaelas tolkneb, ringi käia. aga venna viisakusžest tuli vastu võtta. ta naeratas.

ma lähen nüüd tööle.

oomipoes töötas tema. terve suguvõsa oli müügimeeste poolest rikas.

Kõrvaarstil

Mitu silma on?
Täringud mööda lauda laiali paisatud, aga ei ühtegi silma. Ei kuusi, viisi, nelju, kolmesid, kahtesid ega ühtesid.
kõik silmad kinni. Sest kes vana asja meelde tuletab...
Lala elas hetkes, sest nii oli lihtsam.

Võid silmad avada.
Võid silmad avada!

Ta hoidis kramplikult signaalipuldist kinni.

Tule välja.

Ta ukerdas püsti ning tuli välja.

Valges kitlis tuhmi hääle ja suurte pillidega naisterahvas printis midagi päikesepleekinud plastmassorpusega seadeldisest välja.

Näed, see siis on sinu kuulmistest. Väga hea, ei midagi ei läinud mööda. Kuulsid isegi neid kõige vaiksemad helid ära. Võta see ja mine nüüd.

Valve ja Neitsi-Maja

Vastasmaja välisukse klaasovaalist kumas valgus. „Paitab, et seal siiski leidub elu!“

Nagu binokkel teravnes tema silm vastavale kaugele objektile, püüdes tabada iga vaateväljas olevat detaili. Naabrivalve.

Tundideks jäi ta seda imet jälgima. Öötundideks. Oleks vaid tegu olnud töötundidega, oleks ta võib-olla lisapalka saanud, pühapäeva õhtu ja puha, peale pikka päeva, staaži on tal ka.

See siin oli vaid üks väike hobi, millega Valve tegeles. Ei tea, kas hobigi. Vahel ju rändab pilk aknast välja; romantiline kauguseihalus aga on sunnitud lõppema üle tee asuva kollase vastrenoveeritud korterelamuga, milles keegi ei ela, sest selle korterid on oma muinsuskaitstuse pärast kallimad kui harilik sedasorti vara. Või mine sa tea, miks vahel harva keegi sinna klavereid ja kappe veab, aga  mõne kuu pärast needsamad klaverid ja kapid tagasi veoauto kasti laaditud saavad. Ja maja jääb sama säravkollaseks ja puutumatuks, jälle pimedaks.

Selles kollases majas näis nüüd toimuvat mingi ebatavaline ja (äkki ka ebamaine?) elutegevus. Ebatavaline esialgu vaid säärane nähtus: Kõik aknad olid tontlikult pimedad ja vaid ovaalis põles ere valgus. Läbi klaasi paitis vististi mingi lahtine juhe või enam-vähem sirge seina relieefi äär. Või mis see täpselt oli? Valvel polnud binoklit ega luupi, ainult lugemisprillid, mis käesoleval hetkel ebaotstarbekad. 

„Siin on midagi...,“ Valve ei mõistnud, kas ta oli seda justäsja endale öelnud või häälitses miski tema sees, mõte või selline. Ta jäi järgmisi juhtumisi ootama.

Oodates tikkusid Valvele peale mõttekeerud mõningastest päevastest tegemistest-tegematajätmistest ning kangastusid ka mõned varasemad episoodid, kõik üksteisega õrnalt otsapidi seotud. 

Kirkalt turgatas talle üks situatsioon, õigemini kurjakuulutava kõminaga ütlemine teetassitagant: „Kardan, et võin millalgi seniilsusele kalduda.“ Tookord kajakad kõõksusid majade otsas ja kohal ning sombune sügisilm hakkas hämarduma. Ta oli siis hämmeldunud ja hetkeks kartis omaenda varjugi, sest pimeduses moondub kõik. Mispuhul selline kõhedusetunne? Ahjaa, elekter kadus päevaks-kaheks ning mõned puud olid juurtega maast lahti kistud. Need kuused, need kuninglikud kuused! Valve silmitses mälupilti peas, kus kenast pargiäärsest oli järel vaid kuuskede ja kõrgepingeliinide rägastik. Kõneldi, et sinna alla oli jäänud üks mees. Mehe nime Valve ei mäletanud, kuid oli teda varem tihti siinkandis kõndimas näinud. Ka selle maja ees. Ja selle maja sees. Ja enda juures teed joomas oli Valve seda meest näinud. Vähe sõnu, palju teed, tass tassi järel. Mees kiitis samovari. Siis ühel momendil, üle samovari langes tume vari nagu Valve enda matuseloor, see kena, laenuks võetud ja mitte kunagi tagastatud. Need hirmsad massiivsed linnud. Nad olid hullunud ja otsisid valgust või midagi. Pimedus laskus linna kohale. Nüüd ainult vastasmaja ukseovaalist immitses valgust nagu ühe silmaga öökullist. Öötunnid möödusid Valve märkamata.

Valve sirutas end. Kell näitas hommikust kaheksat ja mõnda minutit, millest andis märku ka ere päevavalgus ja – ukseovaali pimedus! Sealt oldi lahkutud. „Miks ma politseisse ei helistanud,“ sügas Valve poolpettunult kukalt ja avastas, et tal tuleb mitu juuksekarva peast ära. Aeg taimi kasta!

Minni ja merineitsi ja Lambapää

Tegemist on rannaga. Tuulise rannaga, kus põhjatuul uhub suuri soolaseid ja vahutavaid laineid liiva peale.
Peni jookseb, kappab mööda rannikut nagu valge ratsu. Talle järele jõuda on raske. Isegi pilguga.
„Lambapää, tule tagasi!“
Aga ta ei tule.
Siis on õhupallid. Sünnipäevased ja roosad. Ja koeral on mingi totter torbik peas.

Minni tuli siia tegelikult merineitsit tabama. Lambapää peaks nuuskima välja tema täpsed koordinaadid.

Hambahaldjas oli näidanud teed. Oli koukinud Minnilt silmahamba ning juhtinud selle abil tüdruku siia randa. Minnil polnud palju maad kõndida – ta oli üks nendest merele eriti lähedale ehitatud majade elanikest. Sõna uputus oli talle vägagi (ebameeldivalt) selge, kuigi ta polnud kuigi palju veel oma elus näinud.

Lambapää jooksis. Kappas edasi oma väledatel saledatel bokserikäppadel, ila nelja ilmakaarde paiskumas, tobe torbik aga endiselt tugevasti pea külge klammerdund.
Kuigi ta kõndis maaKERAL, oli tal äärmiselt hea meel selle üle, et tajus seda kindla ja horisontaalse jalgealusena. Küll on vahva, et gravitatsioon ja igasugused rõhusambad teda siin turvaliselt kinni hoiavad... isegi talumatu kergus. võib öelda.

Merineitsi.

Tema merineitsi on sedasorti sireen, kes alarmeerib ainult, kui midagi hullu ja jubedat või siis midagi erakorralist tulemas.

Niisiis.
Minni kõndis üle kivide ja randa uhutud nodi, pärlite ja linnuluude suurte kivirahnude juurde. Kivi taga see tavaliselt oli, nende kohtumispaik. Minni astus hoolikalt üle pisemate kivide ning ületas ettevaatlikult suuremaid, turnis ja transportis end ruutmeetrise läbimõõduga basseini, mis moodustunud kividest ja nende vahele hulpima jäänud veest.
Seal ta nüüd seisis.

Asi oli nimelt selles, et Minni oli tundnud alarmi. See ei andnud tüdrukule rahu. Ta pidi merineitsi käest aru pärima. Ja nüüd muutus sireen talumatult valjuks. Minni pidi kõrvad lausa peopesadega katma. Vahepeal ta katsetas sõrmeotsega kõrvatroppe teha, kuid peopesade meetod oli vist efektiivsem. Kas ikka oli?

See alarm, see helises tema rinnas hoopiski. Vot. Kas Minni hakkab hulluks minema?  Pidi ta rinnust haarama? Kas hakkab ta oma kumisevaid hääli kord luulesse sättima? Ei. Minni ei mõelnud muidugi selliste jaburuste peale. Ta teadis, et ennast tuleb uskuda ja sisemise hääle järgi talitada., nagu  esoteerikust vanaema kord rääkinud. Omaenda närvid – impulsid rakuretseptoritest aju vastuvõtjakeskuseni – peab uskuma! Keha ju räägib sinuga. Minnil oli hea meel, et ta keha elas oma elu ning teavitas oma tegemistest-tundmustest ka tüdrukut. Kes ta üldse oli? Mis ta oli? Mitmeks ta ennast jagada sai?

Nüüd tuligi mängu merieitsi.

Minni sai teate.

„Olgu siis,“
ta väristas oma pisikesi õlgu eelseisva ülesande ees ja hingas sügavalt sisse-välja, lastes diafragmal täituda hapnikuga, mis kohekohe asus päikesekiiri sünteesima. See polnud mingi digimuutumine. See on võim, mis on igal inimesel, kui ta ainult õigeid tehnikaid teaks.
Seejärel, põlveõndlateni vetikasäbruses vees, nööpis Minni lahti oma lillelise pluusi. Ta viskas selle kiviotsa. Järgmisena astus ta välja oma aluspükstest nagu ussike vanast kestast. Püksidki leidsid koha rahnul.

Jah, oli aeg uueneda ka temal, Minnil, inimlapsel, keda ootasid ees suuremad muutused.
Kuid praegu oli tähtsam muutus see, mis pidi järgnema. Nüüd.

Tüdruk ukerdas ühe suurema kivilataka peale. Asetas jalalabad valgele linnusitale ning korjas sealt üles ühe pisikese tiivasule. Selle kinnitas ta oma punupatsi. Ta teadis, et terve loodus on tema poolt. Kui ta seda muidugi ise soovib ja kui ta loodust peale seda ei täna, vaid on sellele ise kasulik kuidagi. Merineitsi oli talle selgesõnaliselt õpetanud, et ärgu Minni kunagi öelgu loodusele aitäh. See on formaalsus. Tänutundest võivat Minni vahel ise loodusele abiks olla.
See selleks.

Tüdruk võttis hoogu ning tegi oma ea kohta üpris vilunud hüppe merre. Üpris tundmatus kohas, usaldades vaid merineitsit, jättes oma õrnukese elu rippuma merineitsi tahte najale.
Korraks leidis ta ennast lainete alt, kus kõik oli rahulik. Ogalikud ja muud pisikesed veeloomad liuglesid temaga ühes rütmis. Aga kuna Minnil siiski olid hingamiselunditeks kopsud, pidi ta mõne aja pärast sellest rohelisest ja silmikipitama panevast miljööst lahkuma.

Ta peanupp ilmus pinnale.
Ta ujus! Ta ujus!
Näete, ta ujub!

Linnusulg triivis omaette Minnist veidi eemal. Sulg oli oma töö teinud.
Minni teadis nüüd, mida merineitsi talle öelnud oli. See oskus, mille ta parajasti omandas (teistkordselt ilmselt, sest ema rääkinud, et beebina oskas Minni ujuda nagu vana kala), võis kasulikuks osutuda ühel või teisel ajal kunagi hiljem.

Ühel hetkel oma lõputu rõõmu keskel, kui ta enam ei teadnudki, mida selle suure rõõmuga peale hakata, rõõmu üledoosist või nii, haarasid Minnist kinni kellegi hambad. Ja kellegi käpad.

Lambapää.

Ja mitte ainult. Ilmselt oli ka ema kuulnud sireenide häält. Ta sumpas jõuliselt läbi lainete nagu jäälõhkuja ning meeleheitliku näoga  nagu barrikaaditel ja haaras tütre kõrgele oma sülle. Lambapää häälitses koerale iseäralikult. Ema häälitses murelikule vanemale iseäralikult.

Iga rõõm peab ükskord otsa saama, teadis Minni ja kilkas ja rõkkas enne maismaale jõudmist.