Theory of broken hearts

Süda lööb niikaua kui saab, siis ta enam ei löö. Siis on kutu. Ta ei löö enam ja siis on veri silmini ja siis on öökullid sulle laulmas oodi ja siis on tegelikult mõned majad ja tänavad tühjaks jäänud, kust ei kosta enam naeru ega õpetussõnu. Ei kippu ega õppu, ei musta ega valget, aad ega beed, kuidas aga soovite. 

Südame päiksepoolne tuba on tühi, seal ei ole enam elu, lind lendas välja. Tulid asustasid ämblikud ja ussikesed. Mõnda aega. Siis kasvas mets. Ja sa oled seesama mets ja mul on tuju hea, sest siin on päris hea seenesaak. Mustikad kui kardulad ja jänesekapsaid saab hamba alla pista. 

See mets teab niimõndagi. Ma ei julge küsidagi.
Ta mühistab oma lehtedega, ta mühistab isegi minu sees. Täidab tühimiku, kus oli enne midagi täiesti teist. Mets teab - pärast kuuski tulevad kased, pärast lehtpuid okaspuud. Metsal on veel igasuguseid teadmisi.

Aga ma ei julge veel küsida. Veel ei söanda. Ta mühiseb nii, et mühiseb minus ja ta mühin on nii uudne, et saan värske õhu mürgituse. Ja ta mühiseb veel pealegi:
"Sellest mürgist hakkad sa veel elama," lehvitades tuuleiilis oma kullitiibu, vaatadates öökullisilmadega mulle otsa ja säädides mind oma okslikku embusesse kuni end samblasse kerra sean. 

Jah, need padjapüürid tulevad rohelised. Mhm. Ei saa sellest toa üldmulje liiga üheülbaline, vaata teisi seinu, vaata neid mannetuid kappe ja seda sohvat. Mis värvi see sohva üldse on? See vajaks ka uuenduskuuri!

Ärkan. Mis see oli? 
Siin ei ole padjapüüre ega sohvat. Ma olen sipelgaid täis. Ma olen kusagil kuratteabkus karuberses. Ühtegi viidet ei ole, uni tule tagasi. Mets ei räägi. 

"Sa liigud ohtlikke teid pidi. Kas sa tead, et iga asi, mida ütled, muudab sinu elu ja saatust?" paistis, et ta tahtis veel midagi ütlema hakata, kuid ma panin käe ta suu peale ja vastasin ennetavalt
"Jaa!"

"Kas sa tead?" mugises ta käetaguse häälega.

"Jaa, ma tean kõike, milleks need meeldetuletamised. Kordamine ei ole tarkuse ema. Kas sa üldse tead, mis on tarkus?" olin enda meelest vist jõle trikitaja, kuid mu hing janunes tegeliku tarkuse järele ise. Ta endaarust juba teadis, aga nagu see ikka kipub olema, on vaja oponenti. 

"Tarkus tarkus, 
igaljuhul ta pole Tartus,"
osatasid, va värsisepp. 

Sõnake siia sõnake sinna, neid ei tasu visata niisama, kui siis riimis, kui siis nii, et neid kuulataks kui prohveti kuulutust või käo kukkumist, nii, et nad ei teeks kellegile liiga, isegi kui need on maailma kõige jubedama sõnumi kandjad. 

Samm siia samm sinna. Päikeselaigud. 

Ja siis see juhtus. Need päikeselaigud. Olid äkki äikseslaigud. Suured tumepunased laigud samblasse imendumas, kutsumas kohale metsasanitare suuremat ja väiksemat masti, sulelised jätsid tulemata, - nad hoolitsesid tema maise keha eest kuninglikult. Ta oli nagu kuningakass. Tegelikult oli ta selle hetke kuningas, peakangelane. Ta oli mõne aja pärast, ah ärge küsige, on ju traumeeriv laibaga nii kaua ühes kohas viibida, minema veetud, laiali tassitud, varuosadeks, igaüks sai oma. 

Ja sa oled nüüd siinsamas kõikjal. Ma hüüan, uhuuu, Ja sa hüüad uhuuu tagasi. 
Sa ei vaidle kunagi. Aga sa ei tee värsse ka. Sa ei osata. Sa oled osam minust kui sa olid enne, ma arvan. Osav. Tähendab, mina sinust. Osa. Sain samuti sinust osa. Tükikese seda metsa siin. Süda enam ei löö. Kõiguvad tumedad puud kuidagi