Lili andis end täiesti jumala hoolde, andis end kätte jumalale, ütleks Lili õepoeg väike-Ants. Aga täpsustagem: Lili ei saanud päris täpselt aru, mis temaga toimub ning mis ja kuidas sündmusi tema elus juhtuma paneb. Juba mõnda aega oli ta tundnud äkki saatuse nähtamatut kätt, see polnud kindlasti mitte kapitalismi nähtamatu käsi, ta nägi veel, et tema jalad ise tatsavad kuhugi, tema suu ise kõneleb ning.... ta liigutab vastavalt mingitele automaatsetele refleksidele, mis tulevad ei tea kust ning mida ta ei oska seletada. Tähendab, lihtne oli seda keerulist nähtust seletada lihtsa lausega: Ta oli Jumala hoole all. Tema ema aga ütles, et kui Lili ise ei otsusta ega tee, teeb seda aeg. Aeg võib ta täitsa nässu keerata. Talle igasugu jamasid põhjustada. Ei tohi lasta ajal ohje haarata. Jah, võib-olla polnud see jumal vaid aeg, mõtiskles Lili, aga ausalt öeldes suurt vahet ei olnud, mis see siis teda liigutab, oluline oli see, et see toimus ja seda sai vaid teadvustada, kuid mitte sellele vastu töötada. Sellele vastu töötamine tundus vale. Ta lihtsalt kivines, tardus, ega saanud siis absoluutselt mitte midagi teha. Kuidas?
Nii sammuski ta neid radu jälle ja jälle ja kevadine rohelus võttis maad tema silmades ja jalgade all. Ta tuli koju ja ei läinud taaskord tööle. Ta ei läinud turule ega sõbranna juurde. Mõni oleks seda ka vaimuaiguseks nimetanud, tema nimetas seda vaimunõrkuseks või siis vastupidi - vaimutugevuseks. Puu kasvab ka nii, kuidas talle on ette nähtud, ei tee kõrvalekaldeid oma mõtlemise ajel. Sellel lehtival puul on palju puhtam hing. Sest ta allus mingitele võimudele, mis tema eest mõtlesid ja tegutsesid. Talle jäi ainult kritiseerimisrõõm. Ta kõndis neid radu, talle meeldis mõelda, et jumalaradu. Ja sellele mõeldes oli ta rõõmus. Mis aeg? Häh.
Ta istus jälle tugitoolis ja sõi õunakooki, vaateväljas televiisor ja Osoon. Koogitükk kukkus seelikule. Lili tegutses tuima rahulikkusega, nagu ikka, ning üritas koogitüki kleidi pealt pühkida. Õunatükike suhu, mis siin muud, ega ometi prügikasti. Õunatükike alla neelatud, ei jäänud ta seelikuga ikkagi rahule. Muster oli täiesti rikutud. See kummalise-mustriline seelik, mida ta ikka ja jälle kandis ning kui see pesumasinas seisis, oli ta enamasti vaid sukapükste väel ning keeldus koduseinte vahelt lahkuma. Juhtugu, mis juhtub.
Olgu, Lili vantsis kraanikausi manu ning asus seelikut puhastama. Rasvaplekk puha ju - Lili võttis puhastusvahendi ja asus seelikuotsa nühkima.
Juhtus aga nii, et ühel hetkel oli muster pühitud. Seelikus oli valge laik. Lili vahtis mokk lollilt töllakil valget laiku. Misasja? Kuidas see peale kõiki neid pesukordi toimuda sai. Ta kasutas õigetavalist fairit. Sooda vast võtaks värvi maha, aga mitte pesuvahend. See polnud mõni katlakivieemaldaja.
Lili oli hämmingus edasi. Kuid nüüd pidi ta kiirelt tegutsema. Ta tiris seeliku seljast. Ning märkas, et seeliku muster ei ole enam sama, mis ta kunagi oli olnud. Ta silme ees kihasid pisikesed ristid ja rombid ja pallikesed hoopis teist elu. Valge laik seelikus muutis nad millekski muuks. Mis see muu oli, ei osanud Lili jällegi seletada.
Ta traavis teise tuppa ning pani jalga vanad teksapüksid, mis tal varuvaruvaru olukorraks varutud olid. Ja siis ta läks...
