Tegemist on rannaga. Tuulise rannaga, kus põhjatuul uhub suuri soolaseid ja vahutavaid laineid liiva peale.
Peni jookseb, kappab mööda rannikut nagu valge ratsu. Talle järele jõuda on raske. Isegi pilguga.
„Lambapää, tule tagasi!“
Aga ta ei tule.
Siis on õhupallid. Sünnipäevased ja roosad. Ja koeral on mingi totter torbik peas.
Minni tuli siia tegelikult merineitsit tabama. Lambapää peaks nuuskima välja tema täpsed koordinaadid.
Hambahaldjas oli näidanud teed. Oli koukinud Minnilt silmahamba ning juhtinud selle abil tüdruku siia randa. Minnil polnud palju maad kõndida – ta oli üks nendest merele eriti lähedale ehitatud majade elanikest. Sõna uputus oli talle vägagi (ebameeldivalt) selge, kuigi ta polnud kuigi palju veel oma elus näinud.
Lambapää jooksis. Kappas edasi oma väledatel saledatel bokserikäppadel, ila nelja ilmakaarde paiskumas, tobe torbik aga endiselt tugevasti pea külge klammerdund.
Kuigi ta kõndis maaKERAL, oli tal äärmiselt hea meel selle üle, et tajus seda kindla ja horisontaalse jalgealusena. Küll on vahva, et gravitatsioon ja igasugused rõhusambad teda siin turvaliselt kinni hoiavad... isegi talumatu kergus. võib öelda.
Merineitsi.
Tema merineitsi on sedasorti sireen, kes alarmeerib ainult, kui midagi hullu ja jubedat või siis midagi erakorralist tulemas.
Niisiis.
Minni kõndis üle kivide ja randa uhutud nodi, pärlite ja linnuluude suurte kivirahnude juurde. Kivi taga see tavaliselt oli, nende kohtumispaik. Minni astus hoolikalt üle pisemate kivide ning ületas ettevaatlikult suuremaid, turnis ja transportis end ruutmeetrise läbimõõduga basseini, mis moodustunud kividest ja nende vahele hulpima jäänud veest.
Seal ta nüüd seisis.
Asi oli nimelt selles, et Minni oli tundnud alarmi. See ei andnud tüdrukule rahu. Ta pidi merineitsi käest aru pärima. Ja nüüd muutus sireen talumatult valjuks. Minni pidi kõrvad lausa peopesadega katma. Vahepeal ta katsetas sõrmeotsega kõrvatroppe teha, kuid peopesade meetod oli vist efektiivsem. Kas ikka oli?
See alarm, see helises tema rinnas hoopiski. Vot. Kas Minni hakkab hulluks minema? Pidi ta rinnust haarama? Kas hakkab ta oma kumisevaid hääli kord luulesse sättima? Ei. Minni ei mõelnud muidugi selliste jaburuste peale. Ta teadis, et ennast tuleb uskuda ja sisemise hääle järgi talitada., nagu esoteerikust vanaema kord rääkinud. Omaenda närvid – impulsid rakuretseptoritest aju vastuvõtjakeskuseni – peab uskuma! Keha ju räägib sinuga. Minnil oli hea meel, et ta keha elas oma elu ning teavitas oma tegemistest-tundmustest ka tüdrukut. Kes ta üldse oli? Mis ta oli? Mitmeks ta ennast jagada sai?
Nüüd tuligi mängu merieitsi.
Minni sai teate.
„Olgu siis,“
ta väristas oma pisikesi õlgu eelseisva ülesande ees ja hingas sügavalt sisse-välja, lastes diafragmal täituda hapnikuga, mis kohekohe asus päikesekiiri sünteesima. See polnud mingi digimuutumine. See on võim, mis on igal inimesel, kui ta ainult õigeid tehnikaid teaks.
Seejärel, põlveõndlateni vetikasäbruses vees, nööpis Minni lahti oma lillelise pluusi. Ta viskas selle kiviotsa. Järgmisena astus ta välja oma aluspükstest nagu ussike vanast kestast. Püksidki leidsid koha rahnul.
Jah, oli aeg uueneda ka temal, Minnil, inimlapsel, keda ootasid ees suuremad muutused.
Kuid praegu oli tähtsam muutus see, mis pidi järgnema. Nüüd.
Tüdruk ukerdas ühe suurema kivilataka peale. Asetas jalalabad valgele linnusitale ning korjas sealt üles ühe pisikese tiivasule. Selle kinnitas ta oma punupatsi. Ta teadis, et terve loodus on tema poolt. Kui ta seda muidugi ise soovib ja kui ta loodust peale seda ei täna, vaid on sellele ise kasulik kuidagi. Merineitsi oli talle selgesõnaliselt õpetanud, et ärgu Minni kunagi öelgu loodusele aitäh. See on formaalsus. Tänutundest võivat Minni vahel ise loodusele abiks olla.
See selleks.
Tüdruk võttis hoogu ning tegi oma ea kohta üpris vilunud hüppe merre. Üpris tundmatus kohas, usaldades vaid merineitsit, jättes oma õrnukese elu rippuma merineitsi tahte najale.
Korraks leidis ta ennast lainete alt, kus kõik oli rahulik. Ogalikud ja muud pisikesed veeloomad liuglesid temaga ühes rütmis. Aga kuna Minnil siiski olid hingamiselunditeks kopsud, pidi ta mõne aja pärast sellest rohelisest ja silmikipitama panevast miljööst lahkuma.
Ta peanupp ilmus pinnale.
Ta ujus! Ta ujus!
Näete, ta ujub!
Linnusulg triivis omaette Minnist veidi eemal. Sulg oli oma töö teinud.
Minni teadis nüüd, mida merineitsi talle öelnud oli. See oskus, mille ta parajasti omandas (teistkordselt ilmselt, sest ema rääkinud, et beebina oskas Minni ujuda nagu vana kala), võis kasulikuks osutuda ühel või teisel ajal kunagi hiljem.
Ühel hetkel oma lõputu rõõmu keskel, kui ta enam ei teadnudki, mida selle suure rõõmuga peale hakata, rõõmu üledoosist või nii, haarasid Minnist kinni kellegi hambad. Ja kellegi käpad.
Lambapää.
Ja mitte ainult. Ilmselt oli ka ema kuulnud sireenide häält. Ta sumpas jõuliselt läbi lainete nagu jäälõhkuja ning meeleheitliku näoga nagu barrikaaditel ja haaras tütre kõrgele oma sülle. Lambapää häälitses koerale iseäralikult. Ema häälitses murelikule vanemale iseäralikult.
Iga rõõm peab ükskord otsa saama, teadis Minni ja kilkas ja rõkkas enne maismaale jõudmist.
Peni jookseb, kappab mööda rannikut nagu valge ratsu. Talle järele jõuda on raske. Isegi pilguga.
„Lambapää, tule tagasi!“
Aga ta ei tule.
Siis on õhupallid. Sünnipäevased ja roosad. Ja koeral on mingi totter torbik peas.
Minni tuli siia tegelikult merineitsit tabama. Lambapää peaks nuuskima välja tema täpsed koordinaadid.
Hambahaldjas oli näidanud teed. Oli koukinud Minnilt silmahamba ning juhtinud selle abil tüdruku siia randa. Minnil polnud palju maad kõndida – ta oli üks nendest merele eriti lähedale ehitatud majade elanikest. Sõna uputus oli talle vägagi (ebameeldivalt) selge, kuigi ta polnud kuigi palju veel oma elus näinud.
Lambapää jooksis. Kappas edasi oma väledatel saledatel bokserikäppadel, ila nelja ilmakaarde paiskumas, tobe torbik aga endiselt tugevasti pea külge klammerdund.
Kuigi ta kõndis maaKERAL, oli tal äärmiselt hea meel selle üle, et tajus seda kindla ja horisontaalse jalgealusena. Küll on vahva, et gravitatsioon ja igasugused rõhusambad teda siin turvaliselt kinni hoiavad... isegi talumatu kergus. võib öelda.
Merineitsi.
Tema merineitsi on sedasorti sireen, kes alarmeerib ainult, kui midagi hullu ja jubedat või siis midagi erakorralist tulemas.
Niisiis.
Minni kõndis üle kivide ja randa uhutud nodi, pärlite ja linnuluude suurte kivirahnude juurde. Kivi taga see tavaliselt oli, nende kohtumispaik. Minni astus hoolikalt üle pisemate kivide ning ületas ettevaatlikult suuremaid, turnis ja transportis end ruutmeetrise läbimõõduga basseini, mis moodustunud kividest ja nende vahele hulpima jäänud veest.
Seal ta nüüd seisis.
Asi oli nimelt selles, et Minni oli tundnud alarmi. See ei andnud tüdrukule rahu. Ta pidi merineitsi käest aru pärima. Ja nüüd muutus sireen talumatult valjuks. Minni pidi kõrvad lausa peopesadega katma. Vahepeal ta katsetas sõrmeotsega kõrvatroppe teha, kuid peopesade meetod oli vist efektiivsem. Kas ikka oli?
See alarm, see helises tema rinnas hoopiski. Vot. Kas Minni hakkab hulluks minema? Pidi ta rinnust haarama? Kas hakkab ta oma kumisevaid hääli kord luulesse sättima? Ei. Minni ei mõelnud muidugi selliste jaburuste peale. Ta teadis, et ennast tuleb uskuda ja sisemise hääle järgi talitada., nagu esoteerikust vanaema kord rääkinud. Omaenda närvid – impulsid rakuretseptoritest aju vastuvõtjakeskuseni – peab uskuma! Keha ju räägib sinuga. Minnil oli hea meel, et ta keha elas oma elu ning teavitas oma tegemistest-tundmustest ka tüdrukut. Kes ta üldse oli? Mis ta oli? Mitmeks ta ennast jagada sai?
Nüüd tuligi mängu merieitsi.
Minni sai teate.
„Olgu siis,“
ta väristas oma pisikesi õlgu eelseisva ülesande ees ja hingas sügavalt sisse-välja, lastes diafragmal täituda hapnikuga, mis kohekohe asus päikesekiiri sünteesima. See polnud mingi digimuutumine. See on võim, mis on igal inimesel, kui ta ainult õigeid tehnikaid teaks.
Seejärel, põlveõndlateni vetikasäbruses vees, nööpis Minni lahti oma lillelise pluusi. Ta viskas selle kiviotsa. Järgmisena astus ta välja oma aluspükstest nagu ussike vanast kestast. Püksidki leidsid koha rahnul.
Jah, oli aeg uueneda ka temal, Minnil, inimlapsel, keda ootasid ees suuremad muutused.
Kuid praegu oli tähtsam muutus see, mis pidi järgnema. Nüüd.
Tüdruk ukerdas ühe suurema kivilataka peale. Asetas jalalabad valgele linnusitale ning korjas sealt üles ühe pisikese tiivasule. Selle kinnitas ta oma punupatsi. Ta teadis, et terve loodus on tema poolt. Kui ta seda muidugi ise soovib ja kui ta loodust peale seda ei täna, vaid on sellele ise kasulik kuidagi. Merineitsi oli talle selgesõnaliselt õpetanud, et ärgu Minni kunagi öelgu loodusele aitäh. See on formaalsus. Tänutundest võivat Minni vahel ise loodusele abiks olla.
See selleks.
Tüdruk võttis hoogu ning tegi oma ea kohta üpris vilunud hüppe merre. Üpris tundmatus kohas, usaldades vaid merineitsit, jättes oma õrnukese elu rippuma merineitsi tahte najale.
Korraks leidis ta ennast lainete alt, kus kõik oli rahulik. Ogalikud ja muud pisikesed veeloomad liuglesid temaga ühes rütmis. Aga kuna Minnil siiski olid hingamiselunditeks kopsud, pidi ta mõne aja pärast sellest rohelisest ja silmikipitama panevast miljööst lahkuma.
Ta peanupp ilmus pinnale.
Ta ujus! Ta ujus!
Näete, ta ujub!
Linnusulg triivis omaette Minnist veidi eemal. Sulg oli oma töö teinud.
Minni teadis nüüd, mida merineitsi talle öelnud oli. See oskus, mille ta parajasti omandas (teistkordselt ilmselt, sest ema rääkinud, et beebina oskas Minni ujuda nagu vana kala), võis kasulikuks osutuda ühel või teisel ajal kunagi hiljem.
Ühel hetkel oma lõputu rõõmu keskel, kui ta enam ei teadnudki, mida selle suure rõõmuga peale hakata, rõõmu üledoosist või nii, haarasid Minnist kinni kellegi hambad. Ja kellegi käpad.
Lambapää.
Ja mitte ainult. Ilmselt oli ka ema kuulnud sireenide häält. Ta sumpas jõuliselt läbi lainete nagu jäälõhkuja ning meeleheitliku näoga nagu barrikaaditel ja haaras tütre kõrgele oma sülle. Lambapää häälitses koerale iseäralikult. Ema häälitses murelikule vanemale iseäralikult.
Iga rõõm peab ükskord otsa saama, teadis Minni ja kilkas ja rõkkas enne maismaale jõudmist.
